Kevadrull

Proosa

• "Kas sa ikka kevadrulle ka tõid?" küsib ta Andreselt. Mees ulatab talle karbi, mille sees on pisikesed beežid julgad. Linda võtab kevadrullidest ühe ampsu, see krõmpsub suus ootamatult. See ei meeldi talle ja ta tunneb, et see on viimane piisk tema niigi millestki pungil karikasse. Kui oli üksainus asi, mida Linda täna tahtis, olid need täiuslikud kevadrullid. Linda oli justkui oodanud, et miski teda tundliku tuju eest päästaks, ja miks ei võinuks see olla üks kevadrull? Ent nüüd on selgunud, et see ei saa olla kevadrull, vähemalt mitte see rõvedus siin. Linda sülitab ülejäänud poole suust välja, haarab kätega näost, tema väike keha tõmbub krampi ja ta puhkeb nutma. (lk 25)
  • Riste Lehari, "Nähtamatud", rmt: "Kafe", 2022