Kohe, kui Euroopas kiinapuu koore raviomadustest teada saadakse, mõistetakse ka seda, et aine on kättesaadav vaid vähestele väljavalitutele: see maksab palju, tuleb väga kaugelt ja tahab käsitsi jahvatamist. Lisaks muudab palavikku alandav pulber haiged jõuetuks, mis on lihtinimeste jaoks sageli hullem õnnetus kui palavik ise.
19. sajandil toimub pööre: tänu mehaanilistele käiadele saab vähese ajaga toota tohutus koguses peenestatud kiinapuu koort. Ravimi hind langeb. 1817. aastal eraldavad Pierre Joseph Pelletier ja Joseph Bienaimè Caventou kiinapuu koorest kiniini. Kuid alles sajandi lõpul tõestatakse ümberlükkamatu seos malaaria ja parasiitide vahel ning 20. sajandi algul lubatakse Itaalias, kus aastas sureb malaariasse viisteist tuhat inimest, kiniini müük soola- ja tubakapoodides. (lk 177)
