Mine sisu juurde

Inimsuhted

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • Raamatule langes vari; mrs. Ramsay vaatas üles. See oli Augustus Carmichael, kes loivas mööda — just praegu, hetkel, kus naisele meenus piinavalt inimsuhete puudulikkus, see, et ka kõige täiuslikum neist on mõrane ega kannata uurivat pilku, mille tema, oma meest armastades, vaistlikus tõeihas sellele oli pööranud; praegu, kus ta tundis piinavalt, et on kõlbmatuks mõistetud ega suuda oma õiget funktsiooni nende valede, liialduste tõttu täita — just sel hetkel, kui ta ekstaasi järel vääritult tusatses, pidi mr. Carmichael oma kollastes kingades mööda loivama, ning mingi paharet sundis mrs. Ramsay’t möödujale hõikama:
"Kas lähete tuppa, mr. Carmichael?"
  • Virginia Woolf, "Tuletorni juurde", tlk Malle Talvet ja Jaak Rähesoo, LR 5-7 1983, lk 31



  • "Kas ma saan aidata, preili? Ja võib-olla te ütleksite, mis on teie nimi?"
"Jane, komandör. Ma üritan kirjanikuks saada. Kas tohib küsida, on see teie hinnangul noore naisterahva jaoks vastuvõetav amet?"
Jane, see imelik, mõtles Vimes. Ja imelik oli ta tõesti. Ta oli sama tagasihoidlik kui tema õed, aga kui Vimes teda vaatas, jäi talle mulje, et tüdruk vaatab temast otse läbi ja näeb tema mõtteid.
Vimes nõjatus tooli seljatoele, natuke nagu kaitsepositsioonile asudes, ja vastas: "Noh, raske see töö olla ei saa, sest kõik sõnad on ilmselt juba leiutatud. See säästab kõvasti aega, sest nüüd tuleb sõnad lihtsalt teises järjekorras kokku panna." Sellega Vimesi teadmised kirjanduskunstist ka piirdusid, kuid ta lisas siiski: "Mis laadi asjadest teil on plaanis kirjutada, preili Jane?"
Tüdruk muutus häbelikuks. "Noh, komandör, praegu töötan ma romaani kallal, mis käsitleb inimsuhete keerulisi nüansse kõigi nende lootuste, unistuste ja vääritimõistmistega." Ta köhatas närviliselt, nagu paluks vabandust.
Vimes torutas huuli. "Mnjaa. Üldiselt paistab hea mõte olevat, preili, aga mina ei saa selles osas aidata, kuigi mina teie asemel - ja need on esimesed mõtted, mis mulle pähe tulevad - paneksin selle raamatu sisse kõvasti võitlusi ja surnukehi, mis riidekappidest välja kukuvad... ja võib-olla ka sõja, mis oleks nagu väikeseks taustaks?"
Jane noogutas ebalevalt. "Suurepärane soovitus, komandör, mille kasuks räägib paljugi, aga võib-olla jääksid inimsuhted niimoodi pisut unarusse?"


  • Ma ei tea sedagi, kas jumal on olemas, aga ma tean, et kui jumal on inimese emotsionaalne rollimudel, tõusevad väga üksikud inimsuhted sellega samale pulgale.


  • Kuid kohanemine ja kodunemine on siiski võimalik; sellised äraolu- ja kuulumatusmõtisklused hõlmavad üldiselt suuremat ruumiüksust kui kodumaja, ning kui kitsamalt nähtud kodu tingimata määratleda veresidemete kaudu, siis on igati loogiline, et luulemina jaoks defineerivad seda eelkõige lapsed, kodu õiguspärased asukad ning peamised kodu markeerijad Kaplinski luules. Ka siis, kui luuletaja oletab, et nomaadlus võiks olla inimestele geneetiliselt kaasa antud [---], ei tähenda see, et tähtsuse kaotavad kodusust toetavad elemendid, inimsuhted ja valgussõõr lõkketule ääres, kus samuti magavad lapsed ning mis bachelard'liku valgusvihuna vastandub mittekodu pimedusele. (lk 100-101)