Mine sisu juurde

Jahtumine

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Jahenemine)

Proosa[muuda]


  • Papa nülgis seasaba laste jaoks hoolikalt ära ja torkas selle jämedamasse otsa teritatud puutiku. Mamma avas pliidiukse ja kraapis välja kolderauale kuumi süsi. Siis said Laura ja Mary seasaba kordamööda süte kohal hoida.
Seasaba särises küpsedes ning sellelt pudenesid rasvatilgad, mis lõid süte kohal leegitsema. Mamma raputas seasabale soola. Laste käed ja näod kuumasid palavusest ja Laura kõrvetas oma sõrme, kuid ta oli nii põnevil, et ei hoolinud sellest. Seasaba küpsetamine oli nii lõbus, et järjekorda vahetades oli raske mängida ausat mängu.
Lõpuks sai see tehtud. Seasaba oli üleni kenasti pruunistunud — ja kui hästi see lõhnas! Nad viisid selle õuele jahtuma ja juba siis, kui see polnud veel jahtunud, kippusid lapsed seda maitsma ja kõrvetasid oma keeled.
Nad sõid kondi ümbert ära viimse kui tillukese liharaasu ja andsid siis kondi Jackile. Ja sellega saigi seasaba otsa. Uut ei saa enne kui järgmisel aastal.


  • Ma sain Loko Mihkli karjuse Mardiga laheda jutu peale ja tema'p see oli, kes seda asja ligemalt oli pealt näinud kui keegi teine. Ta oli parasjagu veisekarjaga üle kesa kodu poole teel olnud. Vihma- ja tormivarju minemas. Kui pajapõhja karva pilvede taga undamine ja vilin ja mürin lahti läks. Ja ühe silmapilgu nõnda valjuks paisus, et rõhus Mardi vägisi kõhuli vastu mulda. Ja siis tuli tulekuul! Nõnda välkkiire, nagu oleks sirge tuline varras peaaegu püstloodis läbi vihma ja pilvede pistetud. Ja läks otse keset Loko Mihkli kesa hirmsa pauguga vastu suurt kivirahnu. Ja lendas tuhandeks tulekilluks laiali. Ei rohkem kui sammu kaks ja pool sada Mardist eemal. Nõnda, et Mardi lojused jooksid sõgedast hirmust möirates võpsikusse, küljed mitmel tulikildudest verised ja kärsal. Ja Mart märkas alles minuti aja pärast üle kesa taresse varju joosta, ise ehmatusest küürakil.
Noh, kui ümberkaudu rahvas söandas kohale minna, leidsid nad Loko Mihkli rahnu ümbert maast suitsevaid ja hõõguvaid kivitükkisid, mis jahtudes tumehalliks ja mustaks tõmbusid. Aga mis nõnda aegamisi jahtusid, et nad veel järgmisel hommikul vaevalt pihku võtta kannatasid. Nii vänge kuumus oli neil sees olnud.


  • Talv oli lumine, seepärast polnud vajadust käia allikast vett toomas. Anatolia ammutas ämbritesse lund, osa jättis ööseks seisma - joogiks ja söögitegemiseks -, aga teise osa ajas ahju peal kuumaks ning kasutas seda pesu ja nõude pesemiseks. Neljapäeval ja reedel tuli solk verandale viia, et see külmas maha jahtuks, ja alles siis minema kallata. Iidse uskumuse kohaselt, mida maranlaste vääramatult järgisid, ei tohtinud kuuma vett neljapäeval ja reedel maha valada, et mitte Kristuse jalgu põletada.


Luule[muuda]

Mäletan sõnu ja silmi
ja möödunud kevadet
ja kuidas su nahalt ja huultelt
korjasin keelega mett.

Jah, maasikaid mett ja veini
ja sõnu, mis mudases märtsis
viimaks jahtusid lõplikult ära.
Tõmban sinised linad sirgu,
viskan minema kohvipära.

  • Triinu Meres, "* Õhuke kuldne pilvekiht" kogus "Lagunemine" (2009), lk 17


Vanasõnad[muuda]

  • Noorte leskede südamed ja kivivaagnad on kerged jahtuma.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus. 1929