Tal oli kodunt kaasa võetud virn raamatuid ja ta oli palunud Rose'il tuua ühe uue pehmekaanelise, mida tahtis. Nii et kõige tähtsam tegevus oli endiselt kättesaadav, kuigi lugemine oli mingil moel nauditavam, kui seda sai hoida nendeks kindlateks aegadeks päevas. Kui võid seda teha millal tahes, siis väärtustad vähem. (lk 51-52)
Inimeste lugema õpetamine on hoopis midagi muud kui teismeliste õpetamine lugemist väärtustama. Mõnikord püüab Charlotte näha sõnu samamoodi, nagu küllap näevad neid tema õpilased — mustad märgid: kaared, kriipsud, nõutuks tegev kood, mis tuleb lahti murda. Ta võrdleb seda araabia- või jaapanikeelse lehekülje müstilise ilukõnega, millele ta ise on pime. Tema õpilased liiguvad ringi, ära lõigatuna reklaamidekakofooniast, tänavasiltide antud juhenditest, ajalehepealkirjade informatsioonist. Nad viibivad küll maailmas, kuid pole seal päriselt kohal. Nende suutmatus lugeda on puue; ent vastuvõtmatus kirjandusele kõigest piirang. (lk 54)
Penelope Lively, "Kuidas see kõik algas", tlk Kati Karu, 2017
