Mine sisu juurde

Memuaarid

Allikas: Vikitsitaadid
Döme Skuteczky, "Keiser Maximilianus dikteerib oma memuaare" (1865)

Proosa[muuda]

  • Fakt, et päevaraamatu sissekanded on reeglina pigem kirjutaja ´arvamused kui tõde, on ju üldtuntud. Mitte kellelgi ei ole memuaaride, päevaraamatute, autobiograafiliste kokkuvõtete ja süüvimiste ajaloos õnnestunud end selle häbiväärse kõrvalekaldumise eest kaitsta. Autentsus on pehme, seda saab voolida kui plastiliini, mis ei välista küll tõde ega selle tagaajamist, samuti mitte sellest kinnipidamise kohustust. Otsustav on ustavus peamistele eeldustele, aga mitte stiili kaunistamine, mis vältimatult summutab midagi või rikastab millegagi.
    • Leopold Tyrmand, "Päevaraamat 1954", 25. jaanuar, tlk Hendrik Lindepuu, 2021, lk 134


  • Muumimamma istus ja jälgis teda natuke aega. Seejärel ta ütles:
"Kas tead, ma leidsin pööningult neil päevil maja kraamides ühe suure kaustiku. Mõtleks ometi, kui sa õige kirjutaksid raamatu oma noorpõlvest?"
Papa ei vastanud midagi, kuid jättis köhimise.
"Seda oleks väga hea teha just praegu, kui sa põed külmetust ega saa niikuinii väljas käia. Kas neid asju nimetatakse memauurideks, kui keegi kirjutab omaenda elust?"
"Ei, memuaarideks," ütles papa.
"Ja siis sa võiksid ju meile ette lugeda kõik selle, mis sa oled kirjutanud," jätkas muumimamma. "Näiteks pärast hommikueinet ja pärast lõunasööki."
"Nii kähku see ka ei käi," pahvatas papa ja pistis pea tekkide seest välja. "Ära arva ühtigi, et niisugust raamatut on võimalik kirjutada niisama ilma pikema jututa. Ma ei loe ühtki sõna ette enne, kui terve peatükk on valmis, ja siis loen ka esmalt ainult sulle ja alles pärast teistele."
"Jah, selles on sul õigus küll," möönis mamma. (lk 99-100)
  • Perekonnaisa ja majaomanikuna heidan ma nüüd nukralt pilgu tagasi oma tormisele noorpõlvele, mille kirjeldamist ma praegu alustan, ning memuaarisulg väriseb mu käes. Kuid ma leian tuge tähelepanuväärsest tarkusesõnast, mis juhtus mulle ette ühe teise suure isiksuse mälestustes ja mille ma siinkohal ära toon: "Kõik, kes on saatnud maailmas korda midagi head või midagi, mis neile tundub olevat tõeliselt hea, kuulugu nad oma päritolult mistahes seisusesse, peaksid — juhul kui nad on tõearmastajad ja muidu head olevused — kirjeldama oma elukäiku; selle kauni ettevõtmisega ei peaks nad aga algust tegema enne, kui on saanud nelikümmend aastat vanaks." (lk 101)
  • Pakkugu minu tagasihoidlikud ülestähendused kõigile muumitrollidele, eriti aga minu pojale, rõõmu ja õpetust. Kahtlemata on mu kunagi nii hea mälu aastatega pisut tuhmunud. Ent kui mõned väikesed liialdused ja ümbervahetamised maha arvata, mis pealegi kindlasti ainult suurendavad koloriiti ja lisavad jutustusele hoogu, saab see elulookirjeldus täiesti tõepärane. (lk 102)


  • Minu memuaarid. "Minu memuaarid" olid tookord ainult Henry hiilgavates silmades ja jäid sinna veel üsna mitmeks aastaks. Alles suhteliselt hiljuti - Jumal tänatud, et kohustused nüüd "vähem aega nõuavad" - oli see mäng hoogu võtma hakanud ja iga päev ootasid käsitsi kirjutatud lehed, et Rose need arvutisse ümber lööks. "Näe, Rose, tänahommikune panus. Sulle teeb ehk nalja, mida mul on öelda Harold Wilsoni kohta." Irv, irv. Küllap on mõned inimesed naljast väga kaugel, kui see mäng viimaks trükivalgust näeb; hea, et Harold Wilson ise on juba surnud.