Luumurd

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Luumurd on ühiskonna olemasolu test: kui inimesed üksteise luumurdusid ära ei paranda ja paanemise ajal üksteise eest ei hoolitse, ei ole mingit ühiskonda, igaüks sureb üksi. Kõrgmalt arenenud ühiskonnas aitavad inimesed paraneda ka loomade luumurdudel.

Proosa[muuda]

  • Ja Johanna võtab ennast kätte ja läheb ja laenab naabrite käest ENE kuuenda köite, et lõppude lõpuks ometi järele uurida, mis asi on pastinaak, aga ta jalg libiseb jäätunud trepil ja ta murrab reieluu ja haiglas tõmbab tuul palatist läbi ja Johanna jääb kopsupõletikku, ja Riina, kes nüüd arsti loal ema iga päev vaatamas võib käia, saab esimest korda kuulda, et ema on nooruses tahtnud saada lõvitaltsutajaks, ju siis on Johanna tõesti haige, et ei tea enam, mida ta räägib, ja veel räägib ema vanaisast, kes istub lõvipuuri ees loojuva päikese paistel, ja muretseb, kas lõvidel on küllalt süüa. Stecknadel, ütleb Johanna, kissen, sosistab ta veel, aga kirchen ei tule enam üle ta huulte, ja ega seda ole tarviski, Riina ei saa nagunii enam midagi aru. Võibolla Johanna ei tahagi, et tütar aru saaks, ta tahab ehk ainult veel surivoodil oma saladusest rääkida, aga nii, et see teiste kõrvu ei jõuaks, ja tema auks peab ütlema, et ta saab sellega hakkama. Johanna maetakse ilusal päikesepaistelisel talvepäeval ja tema haual mängib puhkpilliorkester. Koos Johannaga kaob Stecknadelkissenkirchen Austria kaardilt. Mis ongi väga hea, sest sellise kummalise nimega kohta ei saa ju tõepoolest olemas olla. Ja lõvid ei söö mitte iialgi pastinaaki. Ja mis asi see pastinaak ikkagi on? (lk 35)
    • Astrid Reinla, "Johanna H. lugu", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987


  • "Aga Malle jälle oli jala murdnud ja..." (Mis tähendab jälle? Kas Malle murdis neid pidevalt? Mis vahekord oli Mallel ja Leenal? Isegi issand jumal ei teadnud kõiki inimesi nimepidi, mis siis veel Jakobist rääkida. Pealegi Jakob jumalat ei uskunud, kui jutt juba jumalale läks. Võib-olla oli ta kunagi olemas olnud, aga nüüd küll enam mitte. Kadunud Emma pani seda Jakobile pahaks, tema käis truult kirikus. Aga võib-olla käis Emmagi ainult niisama, kombe pärast. Jakob polnud ju naise käest kunagi küsinud, mida too jumala all mõistis. Jakob ei armastanud üldse ülearuseid küsimusi. Küsides ei saanud kuigi palju targemaks. Nüüdki võiks ju minia käest küsida, kas too homme linna läheb, ja kui läheb, kas ta ei tooks poest uue vikati. Aga see pärimine annaks miniale põhjust alustada uut monoloogi teemal "linn" ja "minemine" ja "homme", nii et kui ta ükskord lõpule jõuaks, ei teaks Jakob ikkagi midagi rohkemat kui praegu.) (lk 38)
    • Astrid Reinla, "Vikatimees", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987


  • C-osakond on murdusid täis - jalad, pahkluud, käsivarred. Vanad kukuvad treppidest alla, komistavad kõnniteeservadele; noored pudenevad oma jalgratastelt või treenivad liiga hooletult. Inimesed on siia maandunud ja hunnikusse kuhjatud — suvaline valik õnnetusi: keskealine Maureen, kes oma uute kardinate ülesriputamiseks laenas naabrilt treppredeli ja sellel olid katastroofilised tagajärjed; noor Karen, kes püüdis oma tõukerattal bussist ette jõuda; vana Pat, kes vapralt astus jäätunud kõnniteele, seda poleks ta pidanud tegema. C-osakond on väsitav — kärarikas ja rahutu; palju siin magada ei saa —, kuid ühtlasi ehk mingis mõttes ka kasulik tähelepanu kõrvalejuhtija. Sa ei kurda oma hädade üle nii palju, kui sind ümbritsevad teiste omad. Sa kannatad ära, kuid vaatled samal ajal; sinust saab teravsilm, kes oskab etendust hinnata.
"Nagu vaataks telekast "Traumaosakonda"," ütleb Rose. "Ainult et sina oled ka seal sees." (lk 18)


  • Loomade kohtlemine on paleopatoloogilistes uurimustes üks keskne teema. Paleopatoloogia tähendab, et luudelt ja hammastelt otsitakse jälgi, mis annavad aimu loomade tervise, heaolu, traumade, söötmise ja pidamise kohta.
Me ei ole Eestis väga põhjalikult veel paleopatoloogilisi uurimusi teinud, aga me vaikselt liigume sinnapoole. Alati saab tõlgendusi pakkuda: näiteks kui näeme mõnd paranenud luumurdu, mis justkui iseenesest paraneda ei saanuks või olnuks väga raske. Sellisel puhul võime arvata, et inimene on aidanud; on ta siis murru kinni sidunud või looma muul viisil hoidnud ja ravinud. Kas inimene aitas sellepärast, et ta väga armastas seda looma? Või tegutses ta lihtsal majanduslikul põhjusel, et tal oli vaja talv kuidagi üle elada? Seda on keeruline öelda