Uinak

Vilhelm Pacht, "Katkestatud uinak" (1868)

Van Gogh, "Siesta", 1890-1891.

Luule

Pean suletud
silmaluukide taga siestat
marjadest saab
otse põõsas moos
oleme kõik
südamikuni soojad

• Veronika Kivisilla, "Palava päeva pildid" kogust "Veronica officinalis", Verb, 2012, lk 8-11

Proosa

• Nõo ilu rabas Margareti, nagu märkaks ta seda esimest korda. Nad olid koos üles kasvanud ja lapsepõlvest peale olid kõik peale Margareti aina rääkinud, kui ilus Edith on; Margaret polnud sellele kunagi varem mõelnud, ent neil viimastel päevadel näis teadmine, et ta kaotab oma kaaslase peagi, kõiki Edithi häid omadusi ning võlusid suurendavat. Nad olid rääkinud pulmakleitidest ja laulatustseremooniatest; ning kapten Lennoxist ja sellest, mida mees oli Edithile jutustanud nende tulevasest elust Corful, kus kapteni rügement asus; ja sellest, kui raske on klaverit korralikult hääles pidada (mis näis Edithi silmis olevat suurim raskus, millega tal abielus olles silmitsi seista tuleb) ja milliseid kleite ta soovib kanda Šotimaa-reisil, mis pidi aset leidma kohe pärast abiellumist; ent tema sosin oli muutunud aina unisemaks ning Margaret veendus pärast paariminutilist pausi, et Edith oli ennast kõrvaltoast kostvast suminast hoolimata pehmeks musliini, lintide ja siidiste kiharate kuhjakeseks kokku kerinud ning vajunud rahulikku pärastlõunasesse uinakusse.
  • Elizabeth Gaskell, "Põhi ja lõuna" I, tlk Maria Drevs, 2002, lk 13-14

• Öösel aeleb Toots rahutult voodis ega saa hommikuse valgeni sõba silmile. Kord ehmatab teda inetu viirastus, kord hammustab teda kirp või lutikas. Mõisavalitseja püüab end rahustada, niipalju kui vähegi võib, loeb une meelituseks sajani, annab endale tõotuse teisel päeval apteegist terveni külimitutäie kirburohtu tuua — kõik ei aita. Mingu Teele kas või apteekri sellile või metshundile mehele, mingu tondile, tehku kodukäijaga pulmad ja soetagu lapsi luupainajaga, aga saatku ainult minema see tedretäheline käärikunstnik!

Alles vastu hommikut tuleb sealt kuskilt üks rändav uinak ja puhkab Ülesoo tagakambris jalgu.

• Oskar Luts, "Suvi", rmt: "Suvi I ja II. Pildikesi noorpõlvest". Tallinn: Eesti Raamat, 1987, 8. trükk, lk 177

• Pull kihutas ringiratast ning püüdis Pipit seljast maha visata.

"Siin ma tantsin koos oma sõbrakesega," ümises Pipi ja istus kindlalt edasi. Lõpuks väsis pull nii ära, et heitis maha ja soovis, et maailmas poleks ühtki last. Ta polnud muide kunagi arvanud, et lapsed eriti vajalikud oleksid.

"Kas sa kavatsed nüüd teha lõunauinaku?" küsis Pipi viisakalt. "Sel juhul ma ei sega."

• Astrid Lindgren, "Pipi Pikksukk", rmt: "Pipi Pikksuka lood". Tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn: Eesti Raamat, 1999, 4. trükk, lk 57

• 14.00. Olgu, hakkan pärastlõunal tõsiselt tööle ja teen kõik enne õhtut valmis, et siis välja minna. Kuigi ma olen v. unine. Nii palav on! Ehk paneks lihtsalt viieks minutiks silmad kinni? Räägitakse, et lühikesed uinakud mõjuvat väga värskendavalt. Need mõjusid suurepäraselt Margaret Thatcherile ja Winston Churchillile. Hea mõte! Võib-olla viskaks voodisse pikali?

19.30. Oh sa kurat!

• Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak 1998, lk 145

• Kui sisalik oma lõunauinakust ärkas, oli aeg edasi nihkunud terve geoloogilise ajastu.
  • Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 119

• Kirjeldagu mulle keegi mõnd Eesti suveööd, mis ei manaks esile tingimusteta õnnetunnet, vaatamata üksildustundele ja isegi pisaratevoolule.

Eesti suveöö salapärane hämarus, kasesalu, mille must-valge muster silmade ees virvendama hakkab, vaikus, lindude vidin - nagu sosistaksid nad teki all üksteisega.

Ja öö läbi ööbikute klaasselge laksutamine, nii ülemeelik looduse kerge uinaku taustal - Eesti suveöö, mille ülistuseks rahvasuu on luuletanud Koidu ja Hämariku loo, kellele kingiti igavene noorus.

• Käbi Laretei, "Peotäis mulda, lapike maad". Tõlkinud Anu Saluäär, 2010, lk 154-155

• Päevane uinak on nagu arvuti restart, mis failid korda paneb, su personal settings'i üle vaatab ja salvestab.
  • Emil Tode, "Raadio", 2002, lk 63

• Ükskord juhtus nii, et Tiina kallas isale õhtuse uinaku ajal kogemata odekolonni kõrva. See oli tõesti kogemata. Odekolonn oli tegelikult mõeldud pisikestele patsidele, mis ta oli raske vaevaga pununud isa üle pea kammitud juustesse.
  • Kai Aareleid, "Linnade põletamine", 2017 (2. trükk), lk 105

• "Eesti-Soome kohtumine oli tasane ja lõppes rahumeelse viigiga," luges ta unejutuks. "Ilm oli palav, väravaid ei löödud, lisaaeg jäeti ära, et rutem koju saaks. Teisel poolajal tegid väravavahid uinaku, vahepeal käidi ujumas. Ründajad leidsid platsi servast tatikaid, neist valmis maitsev kaste. Järgmine matš ..." Ajaleht pudenes põrandale. Piia ja isa magasid.
  • Kairi Look, "Piia Präänik ja bandiidid", 2019, lk 18