Mine sisu juurde

Kaalikas

Allikas: Vikitsitaadid
Évariste Carpentier, "Kaalikapesijad" (1890)

Kaalikas on kollane juurvili, kes peidab maa all kõigile ristõielistele omast kibedat maitset.

Luule[muuda]

Me istusime rehes lõuka ees,
kass, mina, vardakorv ja vanaema,
ja valvasime kaale tuha sees.
...
Ja kindas puhkes õiteks verev lõng.
Ja õhus hõljus ahtes kuivand puju
ja tuhas küpsend kaali magus hõng.

  • Muia Veetamm, "Lõuka ees", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974, lk 14


Olen maalane
ja tulen mannerguga maalt
kõrvits kõrva taga
kaalikad kaenla all
ja seened seljas
süda nagu küps päevalill
...


Mis need sul seal ongi,
küsin hajameelselt porgandeid ja näppe hakkides, pilk õues,
ahjaa, kaalikad, keegi maanteel, naabri koer haugub, ja hää pekiga siga ahjus.
Õhtuoode on korraga vähekene toitu, ning ka hetk päeva ja õhtu vahel.
Kaalikad ja aeg, siga ja igavik, inimene ja ta elu maanteel päeva ja õhtu vahel.

  • Kaur Riismaa, "Õhtuoode", kogust "Teekond päeva lõppu" (2014)


Ahjus naeravad krõbekollased naerid,
kõrvu kaalikatega -
nemad on tänane pühaõhtusöömaaeg,
kuldne piduroog.
Vanad vaimud on õueväravas reas,
puukausid käes pikalt ette sirutatud.
Kunagised lood lendavad üle küla,
kaselehtedest loor üll.
"Ela oma elu julge hooga,
nagu kallaksid kuldkollast õunamahla suurest purgist
väiksesse topsi,"
ütles keegi ühes unenäos.

  • Berit Petolai, "Kolletamispäev" kogus "Meoma ümisevad tuuled. Luulelugusid 2011-2018", Verb, 2019, lk 61


Pakun külalistele kaalika- ja porgandiviile
ja ootamatult meenub 90ndate mardiõhtu hiigelpettumus,
kui saime ühest talust laulu ja tantsu peale suure kaalika.

  • Piret Põldver, "Pakun külalistele kaalika- ja porgandiviile...", Müürileht, 28. jaanuar 2019

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel