Kaur Riismaa

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kaur Riismaa

Kaur Riismaa (sündinud 24. märtsil 1986 Tartus) on eesti kirjanik, luuletaja ja näitleja.


Mis need sul seal ongi,
küsin hajameelselt porgandeid ja näppe hakkides, pilk õues,
ahjaa, kaalikad, keegi maanteel, naabri koer haugub, ja hää pekiga siga ahjus.

  • Kaur Riismaa, "Õhtuoode", kogust "Teekond päeva lõppu" (2014)


"Kolmanda aastatuhande alul jutustatud"[muuda]

"Kolmanda aastatuhande alul jutustatud", Vikerkaar 7–8/2011, lk 2-7.

Üks mu kõige esimesi mälestusi on Kaarna talu killavoor –
oli keskhommik, mina ajasin karja,
korraga jäävad sigudikud seisma ja edasi ei liigu,
mina algul ei taipagi vaadata, mis seal nüüd sellist on,
ja kuulen karja tagant, nagu esimene kärss hüüaks:
"Poiss, aja kari eest",
ja kui me siis saame teelt kõrvale,
näen ma justkui tsirkust:
ees kaks hiiglahärga, nagu automobiilid,
nende taga vanker, kõrge kui taevas, kõige ülal istub vanaperemees,
nigu kantslis, pühapäevariided seljas, habe õieli,
õieti nagu Mooses Piiblijuttudes,
ega sel võrdlusel nii vähe mõtet olegi,
sest siis avanes säärane pilt:

raske vanker vajus pea rummuni kruusa,
selle taga liikus järgmine vanker, seal istus perenaine,
rinnalaps süles, valge rätik peas, pea kumaras,
vaatab rindaimevat last nagu Jeesuslapsukest;
...
Poisid hüüdsid mulle, et nemad lähevad Rootsimaale,
seal olla maad ja rahu, maapealne paradiis,
Pärnust saavat nad laeva peale,
uus leib on juba rahuleib.



Ma ei saanud seda pilti päev otsa peast välja –
kui kaunid olid tüdrukud,
ma olin veel piisavalt pisike,
et need kummalised olendid olid parajad vaid
patsidest tirimiseks ja muidu narritamiseks,
nüüd nad olid kõik nagu inglid;
ja poisid olid ka uhkemad, seljad sirged,
habemehakatused ära piiratud,
pikad püksid jalas, kuued klopitud.
...
Mõtlesin, et mismoodi see Rootsimaa
rahuleib võib maitsta,
kas on ka magusam,
ehk peab hoopis rahu ränga tööga välja teenima,
palju rängemaga, kui isa ja ema meie talus.



Juba järgmisel päeval varajas kamandas isa mind üles,
käskis kõik kotid ja paunad tühjaks keerata
ning Kaarnale kaasa tulla.
Läksime läbi metsa, mis tundus väga imelik,
kuna teed pidi palju otsem sai.
...
Ega seal enam väga olnudki,
kõik olid nad vist kaasa võtnud,
tagatoas seisis õpetaja tühjakstõstetud voodil
ning urgitses seinalt krutsifiksi alla –
mind nähes peitis ta selle kiiresti põue südame juurde,
ütles, et Jeesukest ei tohi varastele jätta,
ja kiirustas põrandalt kompsu haarates õue.
...
Sulane oli loomadega ees läinud,
meie isaga, mina tihkudes, temal pilk tume
ja helge korraga, siis kahekesi järele.
"Vaata, raha käib riigiga koos,"
ütles ta justkui vabandades,
“pole riiki, pole raha ka, ainult kuld on alati hinnas.
Kuld särab, aga paber koltub,
nagu vanad raamatud mädanevad ära
ja sõnadest pole tühjagi aru saada.
Siis pole ju raamatul ka enam mõtet."
...
Kuu aja pärast olin ma jälle karjas,
kui korraga sead ruigama kukkusid,
nagu naerdes.
Teenuki tagant ilmus Kaarna pere voor,
ainult loomi oli vähem,
ja meeleolu paistis sünge olevat.

Möödudes ei öelnud keegi musta ega valget,
sead ainult naersid,
mis oli nõnda naljakas, et mullegi itsitus peale kippus.
...



Literaatide käes oli võim olnud,
nagu isa ütles, ja lisas ikka juure, et selline asi saabki ainult sandiks minna,
kui kunstiinimesed otsa oma kätte võtavad.
Hirmus mäsu oli mitu aastat,
millest ma eriti midagi ei mäleta,
hirmu, jaa, peaaegu sarnast hirmu,
mis mind endasse imes rüüstatud Kaarnalt alla tulles.
Kas sellest kogemusest või muust,
aga minust sai isa suureks pettumuseks kirjanik.
Kirjutasin Jumala surmast ja mind avaldati jõudsalt üle Liidu.



Sahtlipõhja alla unustatud tsaarirublad hoidsin alles,
mis tasku olin jõudnud pista enne isa tulekut, ja sinna unustanud.
Minu lapselaps, Karen, müüs need hiljaaegu maha.
Sai ühe rootslase käest viissada eurot.

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel