Vimes pidi tunnistama, et ühes asjas on härjapõlvlaselapsukesed kahel jalal kõndivate liikide seas ainulaadsed - nad olid inetud nagu öö, lihtsalt väiksemad versioonid oma vanematest, kes polnud samuti kaugeltki piltilusad, isegi mitte kritseldusilusad. Vimes ütles endale, et nemad ei saa sinna ju midagi parata, et mingi käpardist jumal oli leidnud hulga ülejäänud tükke ja otsustanud, et maailm vajab olendit, kes näeb välja nagu hundi ja ahvi ristsugutis. See jumal andis neile ka religioosse dogma, mis kindlasti kuulus kõige kasutumate hulka isegi taevaliku idiootsuse mõõdupuu järgi. Härjapõlvlased nägid välja, nagu oleksid nad halvad, ning ilma Kutsuva Pimeduse vahendamiseta nad ka rääkisid niimoodi. Kui epheebe pähklid suudaksid karjuda, kui neid purustatakse, siis ütleksid kõik: "See ju meenutab härjapõlvlaste häält!" Ja paistis, et see naerev jumal, kes ei jäänud selle kõigega veel rahule, andis neile ilmselt kõige hullema kingituse - enesekriitilisuse, mille tõttu härjapõlvlased uskusid niivõrd kindlalt, et nad on kõndiv rämps ja neid ei anna kuidagi päästa, et nad ei leidnud endas isegi nii palju jõudu, et iseend ära koristada. (lk 144)
[Preili Beedle härjapõlvlastest:] "Kas te teate, et neil on värvide jaoks ainult viis nimetust? Isegi trollidel on neid umbes kuuskümmend - ja veel palju rohkem, kui nad leiavad mõne müügimehe, kes värve müütab! Kas see tähendab, et härjapõlvlased on rumalad? Ei, neil on tohutu hulk nimesid, mida isegi luuletajad pole suutnud välja mõelda, need tähendavad näiteks värvide liikumist ja muutumist, varjundite kokkusulamist. Nad kasutavad ühtainust sõna kõige keerulisemate tunnete jaoks: mina tean selliseid sõnu vist umbes kakssada ja ma olen kindel, et neid on palju rohkem! Kõik see, mis teie arvates on mühatused ja urin ja lõrin, kannab tegelikult tohutut hulka informatsiooni!" (lk 149)
"Päkapikud räägivad, et teie sees on pimedus, komandör, aga te hoiate seda puuris. See olevat kingitus Koomi orust."
Vimes pilgutas valguse pärast silmi. "Päkapikkudeebausk härjapõlvlaste koopas? Kas te teate päkapikkudest palju?"
"Üsna palju," vastas preili Beedle, "kuid härjapõlvlastest tean ma palju rohkem ja nemad usuvad Kutsuvasse Pimedusse, täpselt nagu päkapikudki: nad on ju mõlemad ikkagi koopaasukad ja Kutsuv Pimedus on päriselt olemas. Ta pole ainult teie peas, komandör - mida te ka ei kuuleks, ka mina kuulen seda vahel. Heldene aeg, teie peaksite ometi üliusu ära tundma, kui see on teid haaranud? Üliusk on ebausu vastand: see on reaalne isegi siis, kui sellesse ei usuta. Minu ema õpetas seda mulle, tema oli härjapõlvlane." (lk 164)
Preili Beedle istus jälle toolile ja kummardus Vimesile lähemale. "Härjapõlvlastel on kõige keerulisemkeel, mida võib ette kujutada, komandör. Iga sõna tähendus sõltub sõnadest enne ja pärast seda, kõnelejast, kuulajast, aastaajast, ilmast ja oi kui paljudest asjadest veel. Härjapõlvlastel on olemas ka midagi sellist, mida meie nimetaksime luuleks; nad kasutavad ja valitsevad tuld..." (lk 166)
[Seersant Pisipepu:] "Ma kuulsin kunagi ühte juttu ja see on uskumatu, aga vahel söövad härjapõlvlased oma lapsi, õigemini siis ema sööb ära oma lapse, oma vastsündinud lapse, kui valitseb nälg. Kas teie meelest see pole uskumatu?"
Porgandi suu vajus korraks lahti, kuid siis ütles vaikne hääl: "Jah, mina vist usuksin, seersant, andke andeks."
A. E. Pessimal vaatas trotslikult Lõbusa ja Porgandi jahmunud ilmet ning üritas selja natuke rohkem sirgu ajada. "Siin on küsimus ju loogikas, saate aru? Toitu ei ole? Aga ema võib ellu jääda, kui oma lapse nii-öelda uuesti endasse võtab, sest kui toit on otsas, sureks laps varsti niikuinii. Tegelikult on laps surnud juba sel hetkel, kui selline dilemma tekib. Ema, vastupidi, võib last ära süües piisavalt kaua elus püsida, et leitaks toitu, mis saab ka temale kättesaadavaks, ja ajajooksul uue lapse ilmale tuua."
"Tead, see on väga arveametniku moodi öeldud!" pahvatas Lõbus.
A. E. Pessimal jäi rahulikuks. "Tänan, seersant Pisipepu, ma võtan seda komplimendina, kuna loogika on laitmatu. Seda tuntakse vajaduse kohutava loogika nime all. Ellujäämist ohustavate olukordade loogika on mulle väga hästi tuttav."
Tool kriuksatas - kapten Porgand kummardus jälle üle laua. "Ärge pange pahaks, inspektor Pessimal, aga kas ma tohiksin uurida, millised ellujäämist ohustavad olukorrad võivad topeltraamatupidamise juures tekkida?"
A. E. Pessimal ohkas. "Rahandusaasta lõpu poole võib asi päris ohtlikuks minna, kapten. Kuid ma saan aru, mida te silmas peate, ja kinnitan teile, et ma olen lugenud iga viimast kui selleteemalist memuaarideraamatut, käsiraamatut, päevikut ja pudelisse pandud teadet - selle all mõtlen ma muidugi pudelist võetud teadet -, mis on praegu kättesaadavad, ja uskuge mind, te oleksite hämmastunud, kui kuuleksite, milliseid hirmsaid otsuseid inimeste grupid vahel langetama peavad, et vähemalt mõned, kui mitte kõik, ellu jääksid. Klassikaliseks näiteks on laevahukust pääsenud meremehed, kes triivivad paadiga ookeanil, kusjuures päästmisvõimalus on imeväike. Tavaliselt on kombeks süüa üksteise jalgu, aga varem või hiljem kuivab koibadevaru kokku, kui ma tohin nii väljenduda. Seejärel tekib küsimus, kes peab surema, et teised ellu jääda saaksid. See on hirmus matemaatika, kapten." Alles nüüd A. E. Pessimal punastas. "Andke andeks. Ma tean, et ma olen väike, nõrk mees, aga ma olen kokku pannud suure raamatukogu: ma unistan ohtlikest kohtadest."
"Vahest te peaksite tegema jalutuskäigu läbi Surmavarjude, inspektor," tähendas Porgand. "Siis ei peaks te unistama. Jätka palun, Lõbus."
Lõbus Pisipepu kehitas õlgu. "Aga omaenda lapse ärasöömine on ju ometi halb, või kuidas?"
"Teate, seersant," vastas A. E. Pessimal, "ma olen selliste asjade kohta lugenud ja kui mõelda võimalikele lõpptulemuse variantidele, milleks on kas nii ema kui lapse surm või lapse surm, kuid ema võimalik ellujäämine, siis peab järelduseks olema, et ema otsus on õige. Oma raamatus "Usside pidu" mainib kolonel F. J. Massingham härjapõlvlastega seoses just seda seika: härjapõlvlaste maailmavaate kohaselt läheb ärasöödud laps, kes tuli ju loomulikult välja ema seest, lihtsalt tagasi sinna, kust ta tuli, ja sünnib loodetavasti uuesti mingil ajal tulevikus, kui olud on soodsamad, nii et tegelikult on kõik korras. Võib ju arvata, et see vaatenurk ei kannata lähemat uurimist, aga kui sa oled silmitsi hirmsa matemaatikaga, muutub maailm hoopis teistsuguseks."
Kabinetti laskus vaikus, kõik mõtlesid kuuldu üle.
Porgand ütles: "Sa ju tead, kuidas tänavakakluse ajal on, Lõbus. Vahel läheb asi tuliseks ja sa tead, et keegi peab surema, sina või nemad - see ongi see matemaatika." (lk 170-171)
Ilmselt oli preili Beedle Seene Pisaraid hoiatanud: tüdruk istus harfi kõrval toolil, ülearu suured käed tagasihoidlikult põlle peal koos. Sõnatult läks noor Sam tema juurde ja kallistas tema jalga. Härjapõlvlasetüdruk paistis olevat paanika äärel, nii et Vimes ütles: "Ära karda, Sam tahab lihtsalt näidata, et armastab sind." Ja ta mõtles: ma ütlesin ühele härjapõlvlasele, et ta minu poega ei kardaks, sest ta armastab teda, ja maailm on pöördunud pahupidi ja kõik patud on andestatud, minu omad võib-olla välja arvatud. (lk 187)
Kivid krobisesid vastu tõlla põhja, läks omajagu aega, enne kui Feeney Upshot sai oma mõtteid rahuldavalt kogutud. Ta ütles: "Noh, komandör Vimes, mina mõtlesin: see härra Stoner on enam-vähem nagu suur nina, ja komandör Vimes on samuti suur nina, ainult et komandör Vimes on hertsog, järelikult väga suur nina, ja kui inimene jääb kahe suure nina vahele, siis oleks vist targem valida kõige suurem nina ja jääda tema poolele." Ta kuulis Vimesi mühatust ja jätkas: "Ja siis, härra komandör, mõtlesin ma, et noh, ma käisin ise seal, nägin seda vaest tüdrukut ja mida temaga oli tehtud, ja mulle meenus, et see Stoner üritas mind lolliks teha ja panna teid vahistama, härra komandör, ja siis mõtlesin ma härjapõlvlastele ja ma mõtlesin, et noh, nad on räpased ja haisevad, aga see vana härjapõlvlane nuttis ja loomad ei nuta, ja härjapõlvlased... noh, nad teevad asju, ilusaid asju, ja mis puutub searoka varastamisse ja muidu räpasesse olemisse, siis siinkandis pole vähimatki puudust ka inimestest, kes selles osas väga silma paistavad — mul oleks teile nii mõnigi lugu rääkida —, ja siis ma mõtlesin veel ja ma mõtlesin, et noh, härra Stoner... ma mõtlesin, et ilmselt ta eksis."
Kostis mürin — tõld sõitis üle silla — ja seejärel taastus rataste kolin kinnisõidetud kruusal. Feeney küsis murelikult: "Ega ma midagi pahasti ei öelnud, härra komandör?" Ta jäi pabistades ootama. Ja siis vastas Vimesi hääl, mis seekord kõlas üsna eemalolevalt: "Kas te teate, kuidas teie väikest kõnet nimetatakse, härra Feeney?"
"Ei tea, härra komandör, ma lihtsalt ütlesin, mida ma arvan."
"Seda nimetatakse lunastuseks, härra Feeney. Pidage see meeles." (lk 193)
[Angua:] "Billy Kaval ei kõla väga härjapõlvlase nime moodi."
Billy krimpsutas nägu. "Selge see! Vanaema kutsub mind Kahjuks Tuulest Viidud Aruga. Mis nimi see on, ma küsin teilt? Kes sind sellise nimega tõsiselt võtab? Praegu on ju uued ajad!" Ta vaatas Anguale trotslikult otsa ja Angua mõtles: ja nii saavadki meist kõigist üksteise järel inimesed - inim-libahundid, inim-päkapikud, inim-trollid... sulatuskatel töötab ainult ühtpidi ja nii toimubki progress. Valjusti küsis ta aga: "Kas te polegi siis oma nime üle uhke?"
Billy vaatas talle otsa, suu lahti, nii et teravad hambad paistsid. "Mida? Uhke? Mille penipepu pärast peaks keegi olema uhke selle üle, et ta on härjapõlvlane?" (lk 213)
