Karikas

Piibel

Sest Issanda käes on karikas
ja see vahutab veinist;
see on täis tembitud jooki.
Ja tema kallab sealt seest;
isegi selle pära peavad kõik õelad
maa peal ära jooma viimse tilgani.

Psalmid, 75:9

Ära vaata veini,
kuidas see punetab,
kuidas see karikas sädeleb,
hõlpsasti sisse läheb:
see salvab viimaks maona
ja mürgitab otsekui rästik!

Õpetussõnad, 23:31-32

Puhasta enne karikas seestpoolt, et see ka väljast saaks puhtaks!
- Matteuse evangeelium 23:26

Ja ta läks pisut eemale, langes silmili maha ja palvetas: "Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!"
- Matteuse evangeelium 26:39

Variserid ja kõik juudid söövad ju alles siis, kui on kamalutäie veega käsi pesnud, kuna nad peavad kinni esivanemate pärimusest. Ja kui nad tulevad turult, siis nad ei söö enne, kui on käsi loputanud, ja on palju muud, mida nad on võtnud pidada: karikate ja kausside ja katelde [ja lavatsite] pesemist.
- Markuse evangeelium 7:3-4

Siimon Peetrus, kellel oli mõõk, tõmbas selle nüüd välja ning lõi ülempreestri orja ja raius ära ta parema kõrva; orja nimi oli Malkus.

11 Jeesus ütles siis Peetrusele: "Pista mõõk tuppe! Eks ma pea jooma sellest karikast, mille Isa mulle on andnud?"

Johannese evangeelium 18:10-11

Proosa

Saatus ulatab meile vahel meeletuse karika.
- Victor Hugo, "Mees, kes naerab", tlk Immanuel Pau, 1983, lk 338

Luule

Kristalne, puhas peeker, astu alla!
Sind tolmund kattest jälle päästan valla.
Ju aastaid me ei ole olnud koos.
Kui muiste saali täitis pidukära,
siis vaikseid võõraid virgutas su sära,
käest kätte seal sa käisid rõõmsas hoos.
Su pildirohket, kaunist kunstitööd
kõik pidid kiitma, sellest riime looma,
siis ühe sõõmuga sind tühjaks jooma.
Sa meenutad nii mõndki noorusööd.
Nüüd pole aeg sind ringi käima panna,
su kirjadele seletust ei anna.
Mul sinu täitmiseks on taevatoit
ja püha joobumust ma leian selle kohust.
Truu karikas, nüüd täida teenri kohust!
Ma viimse sõõmu sellest imerohust
joon sinu tervituseks, kirgas koit!

Johann Wolfgang Goethe, "Faust", tlk August Sang, 1972, lk 23

[Margareta laul:]
Kord Thule krooni kandis
üks kuningas õiglane
ja surres temale andis
kuldpeekri ta armuke.

Ei olnud terves maailmas
sellest kallimat kuningal.
Tal vesi vilkus silmas,
kui karikas käes oli tal.

Kui viimaks manala maile
hakkas kuningas minema,
kõik jättis ta pärijaile,
kõik muu peale karika.

Seal vaprate rüütlite ringis
igipõliste võlvide all
ta istus pidupingis,
veed möirgasid sügaval.

Seal karikas toodi ta ette,
mees viimase lonksu jõi
ja peekri siis heitis vette,
mis vastu kallast lõi.

Veel helkis see lainete rajus
ja kadus siis alla voo.
Pea kuningal rinnale vajus,
ta iialgi enam ei joo.

Johann Wolfgang Goethe, "Faust", tlk August Sang, 1972, lk 75-76

[Keldermeister:]
Ka minul võõruspeoks on valmis kindlad kavad.
Seal keset karikaid, mis lauda kaunistavad,
su ees on kauneim klaas, ja kui siis pidu käib,
ka kõige parem vein kaks korda maitsvam näib,
ent selgeks jätab pea, kui seda juua kallist
ja kauni kujuga veneetsia kristallist.

Johann Wolfgang Goethe, "Faust", tlk August Sang, 1972, lk 292

Kümme sõrme vormib karikat varjude tarvis.
Mu õmblused sügelevad. Mis siis enam muud.
Olen varsti niisama hea kui uus.

Sylvia Plath, "Kivid", rmt: "Luulet", tlk Tiina Aug, 1990, lk 27-29

Rohtlaande ringutand mets enda, avali pihud ja süli.
Meelitab ekslema endasse jalgu ja laule mu nõnda,
mähkuma väänlevi liaanesse, rippuma oksil kui leekiv-verevad õied,
heituma heliotroopide lõhna kui ududest küllastund tiiki,
lamama sulgiste peekrite põhjas kui kastepiiskade mürk.

Ilse Lehiste, "Painaja", rmt: "Noorest peast kirjutatud laulud. Luuletusi aastaist 1938—48", 1989, lk 11