Mürt

Mürt ehk mirt (Myrtus communis) on igihaljas lõhnavate valgete õitega põõsas mürdiliste sugukonnast. Looduslikult kasvab lähistroopikas, kultuurtaimena ka mujal. Klassikalises mütoloogias oli mürt armastusejumalanna (Aphrodite ja Venuse) taim, seetõttu kuuluvad mürdioksad ja pärjad pruudi aksessuaaride hulka.

Piibel

Ma istutan kõrbesse seedreid,
akaatsiaid, mürte ja õlipuid;
ma panen lagendikule küpresse
koos plataanide ja piiniatega,
20 et nad näeksid ja teaksid,
tähele paneksid ja ühtlasi mõistaksid,
et seda on teinud Issanda käsi
ja selle on loonud Iisraeli Püha.

Jesaja raamat 41:19-20

Jah, te lähete rõõmsasti välja
ja teid tuuakse rahus.
Mäed ja künkad rõkatavad rõõmust teie ees
ning kõik väljapuud plaksutavad käsi.
13 Kibuvitste asemel kasvavad küpressid,
nõgeste asemel kasvavad mürdid.
See sünnib Issanda auks,
igaveseks, hävimatuks märgiks.

Jesaja raamat 55:12-13

"Mul oli öösel nägemus, vaata, üks mees ratsutas punase hobuse seljas. Siis ta seisatas sügavikus olevate mürdipuude keskel ja tema järel tulid punased, võigud ja valged hobused.

9 Siis ma küsisin: "Kes need on, Issand?" Ja ingel, kes minuga rääkis, vastas mulle: "Ma näitan sulle, kes need on."

10 Ja mees, kes seisis mürdipuude keskel, kostis ning ütles: "Nemad on need, keda Issand on läkitanud maad läbi käima."

11 Ja nad vastasid Issanda inglile, kes seisis mürdipuude keskel, ning ütlesid: "Me oleme maa läbi käinud, ja vaata, kogu maa elab rahus."

Sakarja raamat 1:8-11

Luule

Pruun mirt ja loorber, igihaljas eefeu,
te poole jälle kord ma olen teel,
et rebida te tooreid marju nüüd
ning räsida te rüüd
ja vilju nende küpsemise eel.
Mu kibe tusk ja rängalt leinav meel
teid häirib enne, kui te saate valmis:
noor Lycidas on surnud — hukkus õis,
mis puhkemata, viljumata veel.

John Milton, "Lycidas", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia" (2018), lk 38

Ju õhtus aeglaselt kaob kerge pilveviir.
Oh ehatähe kiir, oh kurb ja kaame kiir!
Sa lausmaad hõbetad, mis vajund unevarju,
ja vaikset lahesuud ja musti kaljuharju.
Kui sinu rauge helk maailma säratab,
see mõtteid uinuvaid mu põues äratab.
Kui tihti valgustand on sinu leebe sära
neid paiku, millest hing ei tüdi iial ära,
kus sirged paplid reas on haljais orgudes,
kus suigub habras mürt ja varjulik küpress
ja raugel pahinal voog rahib vastu randa.

Aleksandr Puškin, "* Ju õhtus aeglaselt kaob kerge pilveviir" [1820], tlk August Sang, rmt: "Luuletused. Poeemid" (1972), lk 16

Kui siin lummises põhjas
Illusa 'aisoga mürtike
Villoses kaljoorros
Ei voi õitseda kauniste:

Kas siis meie maa keel,
Mis kui tassa oiake
Omma illo ei tundes
Einama läbbi, sinnise
Taeva kullases tulles
Rahhoga on jookslemas;
Egga torreda 'eälega,
Omma rammo ei tundes
Taeva mürristamissega
Kui merri on 'üüdmas:

Kas siis selle maa keel
Laulo tules ei voi
Taevani tõustes ülles
Iggavust ommale otsida?

Kristjan Jaak Peterson Laulud. Päevaraamat ja kirjad 1922, lk 130-131

Perepojad, taustaks talu,
laialehelised palmid.
Mirdipõõsas postamendil,
õhtueelne valge viin.
Tuttav murre, võõras valu,
uued rahvalaulusalmid.
Õnnis tunne on momendil,
ainult mind ei ole siin.

Juhan Viiding, "* Perepojad, taustaks talu" kogust "Elulootus" (1980), lk 9

Mirdipuu varistab
kuivanud lehti
sügisekulusse seespoolgi klaase
rändlinnud rabinal riivavad lage
põrandast tõuseb üks ädalalill

Milvi Seping, "Kuus motiivi" 6 kogus "Külmamailane" (1981), lk 49

Sa oled mu päevade pipar ja sool,
mu ööde mandel ja mesi;
mu kuldtantsutunnid, mõrk unenäokool;
mu pärg ja mu pisar, mirt, madu ja nool -
sind kogenud korra, nüüd igal pool
ma kõnnin kui kahekesi.

Doris Kareva, "Läbi ja läbi" 3 kogus "Maailma asemel" (LR 9/1992), lk 39

Draama

Polly ja Macheath laulavad:

Kui ametlik paber ei seogi meid
ja pole roose meil altaril
ja kui ma ka ei tea, kust on pärit pruutkleit,
ja sul juustes puudub nii mirt kui lill, —
sa liuda, kust pealt oma leiba sa sööd,
ära jää seda vahtima eal,
sest arm kas kestab või kaob üleöö
kas siin paigas või siis seal.

Bertolt Brecht, "Kolmekrossiooper", tlk Jaan Kross, LR 7/1963, lk 29