John Milton

John Milton (9. detsember 1608 – 8. november 1674) oli inglise luuletaja, tänapäeval tuntud eelkõige kui "Kaotatud paradiisi" autor.

Teadmine ei või kedagi rüvetada, ja kui inimese tahe ja südametunnistus on rüvetamata, siis ei või järelikult ka raamatud teda määrida. (lk 16)
Kui Jumal andis Aadamale mõistuse, siis andis ta talle ka valikuvabaduse, sest mõistus polegi muud kui valimine. (lk 22)
Igaüks, kes võtab vaevaks järele mõelda, mõistab, et meie usk ja teadmised vajavad harjutamist, nagu meie kehaliikmed ja näojume vajavad liikumist värskes õhus. Pühakiri võrdleb tõde vuliseva allikaga; kui tema veed aina takistamatult voolata ei saa, mandub ta ühetaolisuse ja kombetäitmise mudamülkaks. (lk 32)
- John Milton, "Areopagitica. Kõne Inglise parlamendile piiramata trükivabaduse kaitseks". Tõlkinud Henno Rajandi. Loomingu Raamatukogu 36/1987

Pilk pööra koju, ingel, tulvil kahetsust,
delfiinid, võtke kanda nooruk õnnetu.

"Lycidas" (1637), pastoraaleleegia Edward Kingi mälestuseks. Siit pärineb Thomas Wolfe'i romaani "Pilk pööra koju, ingel" pealkiri.

Tema kohta

Suurte klassikute hulgas on vähemalt Milton üks neid, kelle puhul tõesti maksab "üle aegade ulatuva üldinimliku sisu" sõnakõlks, mida muidu vahest ülearu korrutatakse. Tema igihaljas sõnum kumab täitsa selgesti läbi vanaaegse stiilipadriku, isegi kui mõni põõsaalune poeetiliselt hämaraks jääb.
Miltoni arutlusi tänapäevastega võrreldes ei näe, mida põhilist kogu teaduse ja tehnika progress õieti on suutnud tema probleemiasetusele lisada. "Areopagitica" argumentide igipüsivusest tuleneb lihtne vältimatu järeldus: demokraatia ja sõnavabadus ei ole mingid ideoloogiad, mingid õpetused teiste õpetuste hulgas, nagu tänapäevastes aruteludes tihtipeale välja tuleb. Nad on kahe peale kokku üksnes kõigi õpetuste sünni ja arengu tingimus ning talitsemise vahend. Sellistena seisavad nad kõigist õpetustest kõrgemal või vähemalt neist väljaspool. Nad on vorm, milleta elul ei saa olla inimväärset sisu enamiku jaoks.
Milton oli poliitik, olgu pealegi et luuletaja, ja muidugi teadis, kuidas see asi võimulolijate poolt nähtuna paistab. Ta teeb näo, nagu ei kahtleks ta hetkekski võimu subjekti ja objekti põhihuvide täielikus kokkulangevuses, teeb kummardusi ja paneb oponendi olukorda, kus on raske vastu vaielda.
- Henno Rajandi saatesõna "Areopagitica" tõlkele, Loomingu Raamatukogu 1987 nr 36, lk 47-49.

Stagnatsiooniaja sotsiaalpoliitilise kliima muutust illustreerib hästi Rajandi tõlgitud John Miltoni "Areopagitica" saatus. Tõlge pidi ilmuma Loomingu Raamatukogus Miltoni 300. surma-aastapäeva puhul, aga uus, 1972. aastal tööle asunud peatoimetaja, kes oli kohustunud toimetuse eelplaane Moskvas kinnitama, kuuletus ärakeelamisele ja Miltoni 1644. aasta kõne Inglise parlamendile sõnavabaduse kaitseks sai ilmuda alles 1987, s.o aastal, mida loetakse stagnaaja lõpuks ja perestroika alguseks.
- Anne Lange, Daniele Monticelli. "Tõlkelised ebakõlad totalitarismi monoloogis". Keel ja Kirjandus 2013 nr 12, lk 887

Ta kulutas oma nägemise, kirjutades pamflette, et kaitsta kuninga hukkamist parlamendi eestvõtmisel.
Milton veetis suurema osa ajast üksilduses, komponeeris värsse ja tema mälu maht oli kasvanud. Ta suutis meeles pidada neli- kuni viiskümmend üheteistkümnesilbilist blankvärssi, mida hiljem dikteeris nendele, kes teda vaatama tulid. Nõnda kirjutas ta poeemi. Ta meenutas Simsonit ja mõtles tolle saatusele, mis sarnanes nii väga tema omaga, sest Cromwell oli surnud ja saabunud restauratsioon. Miltonit kimbutati ja teda oleks võidud kuninga hukkamise õigustamise pärast surma mõista. Aga kui Charles II-le - Charles I, "Hukatu" pojale - toodi surmamõistetute nimekiri, võttis too sulepea ning lausus üllameelsust ilmutades: "Minu paremas käes on miski, mis keeldub surmaotsusele alla kirjutamast." Milton pääses ja paljud koos temaga.
- Jorge Luis Borges. "Pimedus". Tõlkinud Ruth Lias. Rmt: J. L. Borges. "Valik esseid". Vagabund 2000, lk 315-334