Niitmine
Luule
[muuda]Aeg lõikab noorusele märgid laupa
ja ilu näole näotuid jooni veab,
ta ahne vikati ees järgukaupa
kõik kingid loodus loovutama peab.
Ent üht ei või Aeg julma käega niita:
mu laul jääb kestma, et su üllust kiita.
- William Shakespeare, sonett 60, tlk Harald Rajamets, rmt: "Sonetid" (1987), lk 67
- Marie Under, "Kusagil", rmt: "Uneretk", 1968, lk 19
Proosa
[muuda]- See töö oli Vilmale lapsest peale meeldinud. Niitmine mitte. Võib-olla sellepärast, et vikatil polnud õiget tera, Gusts ei osanud pinnida nagu vaja, ja Vilma ise polnud kunagi luiskama õppinud. Niitmine on lõppude lõpuks meesterahva töö, aga mis seal parata, kui vanamehest enam töötegijat pole: kuni tema peale loodad, jõuad ise kolm korda ära teha. (lk 16-17)
- Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23