Priimula
(Ümber suunatud leheküljelt Priimulad)
Priimula (Primula) ehk nurmenukk on 400-500 liigiga taimeperekond nurmenukuliste sugukonnas. Eesti looduses kasvab kaks liiki, harilik nurmenukk ja pääsusilm (Primula farinosa). Aedades kultiveeritakse suurt hulka erineva õievärvi ja lehekujuga liike ning neist aretatud sorte, mis on enamasti madalakasvulised kevadlilled.
Proosa
[muuda]- Aed oli suur, maitsekalt kujundatud, lisaks hurmavatele daaliatele õitsesid mitmed teisedki ilusad lilled, ent minu kaaslane ei andnud mulle nende lähemaks uurimiseks aega; pidin temaga kaasa minema, üle märja rohu üksildasse eraldatud aianurka, krundi kõige tähtsamasse soppi, kus asus tema aed. Seal oli kaks klumpi, kus kasvas igasuguseid taimi. Ühel neist kasvas ilus väike roosipõõsas. Peatusin, et imetleda selle kauneid õisi.
- "Ah, tühja sest!" lausus poiss põlglikult. "See on selle Mary Anni aed; vaadake — minu oma on SEE."
- Pärast seda, kui olin silmitsenud iga lille, kuulanud põhjalikku selgitust iga taime kohta, lubati mul lahkuda, kuid enne veel kitkus ta suure pidulikkusega üles ühe kõrge priimula ja kinkis selle justkui määratu suure soosingu märgiks mulle.
- Anne Brontë, "Agnes Grey" (1847), tlk Ragne Kepler ja Anne Lange, 1998, lk 20
- Aga kuidas, ilma neid maha kõmmutamata, saaks jänestest lahti? tahtis ta teada. See võis olla jänes; aga võis olla ka mutt. Igatahes kahjustas mingi olend tema priimulaid.
- Virginia Woolf, "Tuletorni juurde", tlk Malle Talvet ja Jaak Rähesoo, LR 5-7 1983, lk 52-53
- Aednikukunst on aretanud hulga toredaid priimulaid: toa- ja aedlilli kollaste, oranžide, punaste, lillade, roosade, siniste ja segavärviliste õitega. Need kultiveeritud priimulate sordid on enamasti aretatud paljudest liikidest, mis mujal sageli looduslikult esinevad. Kuid need uhked priimulad pole suutelised ületama meie nurmenuku (Primula verise) lihtsat ilu ja värskust, millega see taim meid igal kevadel võlub.
- Kustas Põldmaa, "Nurmelt ja niidult", 1976 lk 55-56
- Kes metsa alt siniliiliaid üles kitkuvad, on vandaalid; tema on Manderley's selle ära keelanud. Kui ta maal ringi sõidab, näeb ta vahel jalgrattureid, tohutu suured kimbud lenkstangil, õied juba suremas, katkutud varred paljad ja räpased. Priimulad ei hooli sellest nii väga: ehkki nad kasvavad samuti metsikult, on neil kalduvus tsivilisatsiooni poole ja nad kenitlevad ning naeratavad pahaks panemata mõne maamaja aknalaual moosipurgis, elades ligemale nädalapäevad, kui aga vett antakse.
- Daphne du Maurier, "Rebecca". Tõlkinud Virve Krimm. Varrak, 1993, lk 31
- Aprilli pilgu all hakkas aed ilmet võtma. Lillepeenrad aia ja majaseina ääres olid umbrohust puhtaks kitkutud ja täiuslikeks pruunideks mullaristkülikuteks üles haritud. Roniroosid ja luuderohi toetasid nüüd murenevat müüri aia tagaotsas ja rododendronid lihtsalt tegid, mida oskasid, roosad ja punased, valjult toretsevad. Ta leidis mingi ilmetu põõsa alt priimulapesakonna ja istutas need oma pingi lähedusse. Priimulad olid talle meeldima hakanud.
- Sarah Winman, "Plekkmees", tlk Mirjam Parve, 2019, lk 75
