Mine sisu juurde

Otfried Preussler

Allikas: Vikitsitaadid

Otfried Preußler (20. oktoober 1923–18. veebruar 2013) oli saksakeelne kirjanik, sudeedisakslane.

Tema tuntuimad teosed eestikeelses tõlkes on

  • "Krabat", tlk Linda Ariva, Tallinn: Eesti Raamat, 1982; kordustrükid: Tallinn: Tiritamm, 2000; Tallinn: Tänapäev, 2009, 2021 (orig "Krabat", Würzburg: Arena Verlag, 1971)
  • "Väike nõid", tlk Vladimir Beekman, Tallinn: Eesti Raamat, 1975, 1979; Tallinn: Tiritamm, 2005, 2015; Tallinn: Tänapäev, 2015, 2016 (orig "Die kleine Hexe", Stuttgart: Thienemann Verlag, 1957)

olemas on ka:

  • "Röövel Hotzenplotz", tlk Vladimir Beekman, Tallinn: Eesti Raamat, 1995, 2018
  • "Röövel Hotzenplotzi uued seiklused", tlk Vladimir Beekman, Tallinn: Eesti Raamat, 2018
  • "Röövel Hotzenplotz ja kuurakett", tlk Piret Pääsuke, Tallinn: Eesti Raamat, 2019
  • "Röövel Hotzenplotz seikleb jälle", tlk Vladimir Beekman, Tallinn: Eesti Raamat, 2019
  • "Nõiad, tondid, vetevaimud", tlk Vladimir Beekman, Tallinn: Tiritamm, 2000
  • "Untslimütsi Ärbi: lugu untslimehikesest", tlk Toomas Toomra, Tallinn: Tiritamm, 2001
  • "Ärbi ja tema sõber Tuustik", tlk Toomas Toomra, Tallinn: Tiritamm, 2002
  • "Toomas hernetont", tlk Siim Hirkel, Tallinn: Tiritamm, 2002
  • "Meil Kilplas", tlk Eve Sooneste, Tallinn: Tiritamm, 2003

"Väike nõid"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Otfried Preussler, "Väike nõid", tlk Vladimir Beekman, Tallinn: Eesti Raamat, 1979

"Väikesel nõial on mure"[muuda]

  • Elas kord üks väike nõid. Ta oli alles sada kakskümmend seitse aastat vana, ja see pole nõia jaoks veel kellegi vanus. (lk 5)
  • Umbkaudu kuus tundi päevas kulutas väike nõid nõidumise õppimisele. Nõidumine pole kaugeltki lihtne asi. See, kes tahab nõiakunstis midagi ära teha, ei tohi laisk olla. Ta peab esmalt ära õppima kõik väikesed nõiavigurid, ja seejärel suured. Tal tuleb terve nõiaraamat lehekülg leheküljelt läbi uurida ja ta ei tohi mitte ainsatki ülesannet vahele jätta. (lk 6)

"Hõissa, Walpurgi öö!"[muuda]

  • Väike nõid ei lasknud kaaren Abraksasel ennast heidutada, ta ratsutas öösel Blocksbergi mäele.
Sinna olid suured nõiad juba kokku kogunenud. Juuste lehvides, seelikute laperdades tantsisid nad ümber nõiatule. Ühtekokku võis neid olla oma viis-kuussada: mäenõiad, metsanõiad, soonõiad, udunõiad ja piksenõiad, tuulenõiad, põuanõiad ja rohunõiad. Kõik nad tuiskasid metsikult läbisegi ning vehkisid luudadega. (lk 8)
  • [Ülemnõid:] "Sa julgesid tänasel ööl Blocksbergi mäele ratsutada, kuigi see on sinuvanustele nõidadele keelatud! Kuidas sulle nii pöörane mõte pähe tuli?"
Hirmust judisedes vastas väike nõid:
"Ma ei tea. Mul oli lihtsalt nii suur tahtmine tulla — siis ma istusingi kohe luua selga ja ratsutasin siia."
"Nüüd ole nii lahke ja ratsuta otseteed koju tagasi!" käsutas ülemnõid. "Kao siit, ja hästi kähku! Muidu ma saan kurjaks!"
Väike nõid taipas, et ülemnõiaga annab rääkida.
"Kas ma vähemalt tuleval aastal võin kaasa tantsida?" küsis ta.
"Hm …" jäi ülemnõid mõttesse. "Seda ei saa ma sulle täna veel lubada. Kui sa oled selleks ajaks juba heaks nõiaks saanud, siis võib-olla. Päev enne järgmist Walpurgi ööd kutsun ma nõidade nõukogu kokku, siis panen sind proovile. Aga see proov ei tule sugugi kerge." (lk 10-11)

"Head kavatsused"[muuda]

  • Uute luudadega on lood täpipealt niisamuti nagu noorte hobustega: nad tuleb kõigepealt taltsutada ja sisse sõita. Kui selle juures pääseb ainult lõhkirebitud põllega, on hästi läinud. (lk 21)

"Kinni nõiutud"[muuda]

"Poissmehepõli on hoopis mõnusam. Kõigepealt pole tarvis pesa ehitada. Teiseks ei tule kunagi naise peale vihastada. Ja kolmandaks pääsed sellest, et pead aastast aastasse poole tosina näljase kaarnapoja eest hoolt kandma. Kõigepealt söövad nad su paljaks ja siis lendavad niikuinii oma teed. Ma tean seda oma õdede-vendade käest, kes on juba ammu abielus — ja ma ei teeks ühegagi neist vahetust." (lk 73)

"Nõianõukogu ees"[muuda]

  • Oma rõõmuga ei märganud ta sedagi, et ülemnõia hääletoon muutus kord-korralt karmimaks. Ta ei pannud samuti tähele, et teised nõiad vangutasid järjest suurema kõhklusega pead. Seepärast ehmus ta päriselt, kui ülemnõid järsku pettunult hüüdis:
"Ja selle oleksin ma äärepealt homme öösel Blocksbergi mäele lubanud! Ptüi, rotirosin, küll see on alles paha nõid!"
"Kuidas nii?" küsis väike nõid haavunult. «Ma nõidusin ju ikka ainult head!"
"Selles see asi ongi!" turtsus ülemnõid. "Ainult need nõiad, kes ikka ja alati kurja nõiuvad, on head nõiad! Sina aga oled halb nõid, kui sa ühtesoodu head nõidusid!" (lk 80-81)

"Krabat"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Otfried Preussler, "Krabat", tlk Linda Ariva, Tallinn: Eesti Raamat, 1982

"Esimene aasta"[muuda]

"Veski Koselbruchis"[muuda]

  • Krabat koputas kolmandat korda, nii et tal sõrmenukid valu tegid.
Endiselt valitses veskis vaikus. Siis vajutas ta prooviks ukselinki: uks avanes, see polnudki riivis, ta astus eeskotta.
Teda võtsid vastu hauavaikus ja kottpimedus. Ent tagant, koridori lõpust paistis nõrka valgust. See oli ainult kuma nõrgast valgusest.
"Kus on valgus, eks seal ole ka inimesi," lausus Krabat endamisi.
Käed ette sirutatud, liikus ta käsikaudu edasi. Ligemale jõudes nägi ta, et valgus paistis uksepilust, mis asus koridori lõpus. Teda haaras uudishimu. Kikivarvul hiilis ta ukse juurde ja piilus läbi prao.
Ta pilgule avanes musta värvi tuba, mida valgustas üksik küünal. Küünal oli punane. See kinnitus keset tuba seisva laua peal asetsevale surnupealuule. Laua taga istus suur mustas riides mees. Ta nägu oli kahvatu nagu lubi, vasakut silma kattis must plaaster. Tema ees laual oli lahti paks, nahka köidetud raamat, mis rippus keti küljes: ta luges. (lk 10)

"Unenäoteed"[muuda]

  • Kord elus oli Krabat juba ära jooksnud: varsti pärast oma vanemate kaotust, kes möödunud aastal surid rõugeisse; siis oli härra pastor ta oma juurde võtnud, nagu ta ise ütles, selleks et poiss hukka ei läheks. Härra pastoril ega tema naisel polnud midagi tema vastu. Nad olid juba ammugi endale ühte poisipõnni majja soovinud. Aga niisugusel nagu Krabat, kelle elu oli möödunud viletsas hurtsikus, karjusemajakeses Eutrichis, oli raske pastoriperre sisse elada; olla hommikust õhtuni sõnakuulelik, mitte sõimelda ja mitte kakelda, käia ringi valge särgiga, kael pestud, juuksed kammitud, mitte kunagi palja jalu, kogu aeg puhaste kätega ja puhtakskraabitud küünealustega — ja tagatipuks veel kogu aeg saksa keelt rääkida, saksa kirjakeelt!
Nädal aega püüdis Krabat kogu hingest, püüdis veel teisegi nädala, siis laskis ta pastori juurest jalga ja läks kerjuspoiste juurde. (lk 17)

"Ilma pastori ja ristita"[muuda]

  • Pärastlõunal kandsid nad Tonda kuusepuust kirstus veskist välja, välja Koselbruchi tühermaale. Haud oli juba valmis, haua seinad kattunud härmatisega, väljakaevatud haud lume all.
Nad matsid surnu rutates ja ilma tseremooniata, ilma pastori ja ristita, ilma küünalde ja nutulauluta. Mitte hetkekski kauem kui hädavajalik ei jäänud poisid haua juurde.
Krabat jäi üksinda maha.
Ta tahtis Tondale lugeda meieisapalve, aga see oli tal meelest läinud: ta alustas õige mitu korda, aga ei jõudnud lõpuni, ei vendi keeles, ja saksa keeles hoopiski mitte. (lk 53)

"Teine aasta"[muuda]

"Vein ja vesi"[muuda]

  • "Surnud on surnud," sõnas Michal. "Ma ütlesin sulle seda juba kord, ja ma kordan veel. Kes Koselbruchi veskis sureb, unustatakse, nagu poleks teda kunagi olnudki: ainult nii on võimalik teistel edasi elada — ja edasi peab elama. Tõota mulle, et sa sellest kinni pead!"
"Ma tõotan."
Krabat noogutas, kuid sel ajal, kui ta noogutas, teadis ta, et ta tõotab midagi, mida ta pidada ei taha ega suuda. (lk 84)

"Rea lõpus"[muuda]

  • Uusaastahommikul leidsid nad Michali. Ta lamas jahukambri põrandal, laest oli alla langenud ripp-palk ja murdnud ta kaela. Nad panid ta kandelauale ja viisid sulastetuppa. Seal jätsid nad temaga jumalaga.
Juro seadis ta korda, võttis tal riided seljast, pesi teda ja asetas kuusepuust kirstu, õletuust pea all. Pärastlõunal kandsid nad ta tühermaale. Nad lasksid ta hauda küngasterea tagumises otsas, metsaserva lähedal. Kiirustades ajasid nad haua kinni, ei silmapilkugi kauem, kui hädapärast vaja, viibinud poisid tema hauakääpa juures.
Merten jäi üksinda maha. (lk 96-97)

"Kolmas aasta"[muuda]

"Kuidas tiibadega lennata"[muuda]

  • Äkki seisab Meister kaevu ääres. Vihaselt sirutab ta oma vasaku käe Krabatit haarama. "Tule kaasa!" käsutab ta teda.
"Mispärast?" küsib tüdruk.
"Sellepärast, et ta kuulub mulle."
"Ei," ütleb tüdruk ainult selle ainsa sõna ja seda häälega, mis ei luba mingit vasturääkimist.
Ta paneb Krabatile käe õlale, siis mässib poisi oma villasesse suurrätti. See on pehme ja soe nagu kaitserüü.
"Tule! Tule, lähme," sõnab ta.
Ilma ümber vaatamata lähevad nad koos minema. (lk 108)

"Teispool kuud ja päikest"[muuda]

  • Krabat ei olnud enam endine Krabat. Järgnevate päevade ja nädalate jooksul elas ta teispool kuud ja päikest. Ta tegi, mida vaja, ta rääkis poistega, ta vastas nende küsimustele, aga tegelikult oli ta sellest kõigest kaugel eemal, mis veskis toimus: ta oli tüdruku juures ja tüdruk tema juures, ja maailm ümberringi muutus üha helgemaks, iga päevaga üha rohelisemaks.
Mitte kunagi varem polnud Krabat tähele pannud, kui mitmekesist rohelust oli olemas: sadu liike rohurohelist, kase- ja pajurohelist, sekka samblarohelist, mõnikord sinaka varjundiga, noort leekivat rohelist veskitiigi kallastel, igas hekis, igas marjapõõsas, ja tumedat tagasihoidlikku mändide vanarohelist Koselbruchis, mõnel tunnil sünget, siis ähvardavat ja peaaegu musta, kuid mõnikord vastu õhtut särama löövat, nagu kullaga lakitud rohelust. (lk 121)

"Pakkumine"[muuda]

  • Krabat ja Juro kasutasid neid väheseid öid, et väsimatult oma harjutusi jätkata. Üha sagedamini õnnestus Krabatil Jurole vastupanu osutada.
Kui nad kord jälle köögilaua ääres vastamisi istusid, juhtus, et ta taskust juuksekiharast sõrmuse välja tõmbas. Ilma seejuures midagi mõtlemata, pistis ta kihararõnga vasaku käe väikesesse sõrme. Järgmise käsu puhul, mille Juro talle andis, tegi Krabat otsemaid vastupidi: see õnnestus tal nii kiiresti ja ilma vaevata, et lausa imesta.
[---]
Nad katsetasid sõrmusega, ja varsti selgus, et pole mingit kahtlust: kui Krabat selle sõrme pistis, sai ta Juroga mängeldes hakkama, ja kui ta sõrmuse ära võttis, oli kõik nagu ennegi.
"Asi on selge," tähendas Juro. "Sõrmuse abiga oled sa Meistrist igal juhul üle."
"Aga kuidas on see võimalik?" küsis Krabat. "Usud sa siis, et tüdruk oskab nõiduda?"
"Teisiti kui meie," ütles Juro. "On olemas üks nõidumiskunst, mida suure vaevaga peab omandama; see on see, mis kirjas nõiapiiblis, märk märgilt ja loits loitsu järel, ja on olemas veel üks, mis kasvab välja sügavast südamepõhjast: murest kellegi pärast, keda armastatakse. Ma tean, et seda on raske mõista, aga sa peaksid seda usaldama, Krabat." (lk 141-142)