Angervaks

Harilik angervaks (Filipendula ulmaria) on roosõieliste sugukonda angervaksa perekonda kuuluv mesise aroomiga mitmeaastane rohttaim.

Proosa

"Tegin äsja angervaksaõhku - loodan, et see teile halvasti ei mõju?" küsis tädi, kes palus end kutsuda "lihtsalt Doloreseks". Nüüd märkasin minagi kõikjal vaasides rohetamas angervaksalehti. Ent kui tõesti polnud tegemist reumaga, siis pidi Dolores taimi kuidagiviisi ka peenestama - muidu nad nii vängelt küll ei lõhnanuks.

"Angervaks on suurepärane mustade mõtete peletaja," selgitas tädi Dolores. "Tunned momentaanselt, kuidas maagilised jõud kannavad sind eemale kõigest maisest, kõigest madalast."

Ent minu peale ei mõjunud ei mugav pehme tugitool ega ka hingemattev angervaksaõhk: tundsin just kõige maisemaid ja madalamaid tundmusi: nälga, und ja koduigatsust. /---/

Ei, siinses angervaksailmas polnud mingit lootust pannkooki saada: suure erepunase ahju suu kohal pesitses küll keedukolle - nagu pugenuks pisike pliit ahju peitu, kuid pliidirõngad olid maalitud punaseks ja valgeks, ja rõngasteringi keskmes seisis piimklaasist vaas angervaksadega. Siin võis keeta üksnes magusaid unelmaid.

Leelo Tungal, "Neitsi Maarja neli päeva", 2021, lk 134-135

Ligi seitsekümmend aastat ühtejärge oli mu isa selle jõe õngemees olnud. Ja ikka seisis ta paat kraavisuus. See oli ta lapsepõlvejõgi, terve ta elu jõgi. Ta tundis iga kääru ja kärestikku Raudna sillast Tobrani välja. Tihtipeale läks ta hommikul, kui ämblikuvõrgud sirasid kastetilkades, või tuli õhtul läbi paksu udupiima. Ta kõndis oma tallatud rada mööda, angervaks vööni, palderjan põlvini.
- Anu Raud, rmt: Valda Raud, "Üks elu. Päevaraamatud, kirjad, tõlked, fotod". Tallinn: SE&JS, 2020, lk 171

See on suve lõhn, ütleb Krister. Ja talve lohutus. Angervaksast on abi, et palavikus tervist turgutada. Ka aitab angervaksatinktuur üleminekuaja vaevusi taluda, tundub mulle. (lk 162)
- Manona Paris, "ANGERVAKSASIIRUP", rmt: "Meie taluköök", 2022

Luule

Hinga sisse angervaksa!
Võta, kaksa,
mitte lill,
vaid oma kallis,
kujuteldud tõsielu
kuni juurteni,
keera peos,
teisel pool on teine seos.
Jälle uues hoos
kiprub kätte
angervaks.

Maret Suits-Elson, "Tõrvalill on aneliin", rmt: "Tõrvalill on aneliin", 1958, lk 23

Näol naeruvalgus, näpus angervaks,
noor suvehaldjas tuli tantsijaks
me kisakilda.
Kaja,
lõõp suure suuga lõkerdaja,
lõi lärmi lepikus.
Nii järjest valjemaks
läks meie killpall.

Betti Alver, "Noorus" kogus "Tähetund", lk 121

Ja lõhnab angervaks
ja tulilill
ja ohakas.
/---/
Ja seda suve
ei tule enam,
ei tule enam
seda suve.

Viivi Luik, "Hilissuvine" [1962] kogus "Pilvede püha" (1965), lk 38

Toas hõngvel angervaksalehed - sest
vist iga meel on õrnusootel, hell.
Ja kõigist armsakssaanud ehetest
vaid tuikab randmel seismajäänud kell.

Leelo Tungal, "Angervaksaga" [1967] valikkogus "Täisminevik" (2007), lk 68

Vanaema,
vana vanaema,
vaata läbi mind veel
läbi mulla!
Enne kui pean sinuks vananema,
lase mind
su rohtudeni tulla!
Too mu unedesse
aida-angervaksad,
tee mu tee veel
haljaks kraaviperveks
rohuga, mis leidmisvaeva maksab,
tee mu süda
umbes-tõvest terveks!
...
Tean: vaid tänamatu
julgeb kinke laita,
hõbevaagnat, õnnesoove täis...
Minu õnn
jäi angervaksa-aita,
kasvas kolmelehelisis
härjapäis.

Leelo Tungal, "* Tean: vaid tänamatu" [1972], rmt: "Täisminevik" (2007), lk 64

Siin õhku pole. On vaid hõngud.
Muld. Palderjan. Ja angervaks.
Maamõõtja randmel looka tõmbub
kui mõõdaks mulda - vaks ja vaks.

Leelo Tungal, "* Siin õhku pole. On vaid hõngud" [1974] valikkogus "Teeleht" (2017), lk 87

angervaks õitses üksikud päevad
lepad lookusid alla
hein sai lakka tuuled põimisid
jahedad palmikud valla

angervaks õitses tumedad ööd
tutvumistele valgeks
siis kui ta kustus täiskuu näitas
aja kaugeks ja kalgeks

Viiu Härm, "* angervaks õitses üksikud päevad" kogus "Pealkirjata" (1973), lk 37

angervaks lõhnab päikene kõrvetab
suvitus kestab sinule mõelda mu kohus
võib-olla mõeldes midagi selgeks saab

lapsed on jões veepladin siiani kostub
näib et üks alfons piidleb mind põõsa mant
päev kulub ära siis jahedus aasale laskub
suvi saab mööda sügist näeb tuttav kant

Katre Ligi, "Kuulatan tirtse pikutan jõeäärses rohus" kogus "Kõigest ei kõnni ära" (1978), lk 22

mu suu on täis magusaid sõnu.
emajõe kaldal sirgub angervaks, mina lõikan
teravate kääridega varre nabaväädi küljest

valgete õite elava kobara, kõrge täheratta all
iga mu tegu loeb, iga mu otsus
on täiesti tühine.

Maarja Pärtna, "* mu suu on täis magusaid sõnu" kogus "Vivaarium" (2019), lk 60

Välislingid