Angervaks

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Jean-Baptiste Robie (1821-1910), "Etüüd õitsvate okstega", s.d.
Nina Ahlstedt, "Tee veeres" (1888)
Henry John Yeend King (1855-1924), "Angervaks", s.d.
Anna Westphal (1858-1950), "Lilled vaasis", s.d.

Harilik angervaks (Filipendula ulmaria) on roosõieliste sugukonda angervaksa perekonda kuuluv mesise aroomiga mitmeaastane rohttaim.

Luule[muuda]

Hinga sisse angervaksa!
Võta, kaksa,
mitte lill,
vaid oma kallis,
kujuteldud tõsielu
kuni juurteni,
keera peos,
teisel pool on teine seos.
Jälle uues hoos
kiprub kätte
angervaks.

  • Maret Suits-Elson, "Tõrvalill on aneliin", rmt: "Tõrvalill on aneliin", 1958, lk 23


Näol naeruvalgus, näpus angervaks,
 noor suvehaldjas tuli tantsijaks
 me kisakilda.
 Kaja,
 lõõp suure suuga lõkerdaja,
 lõi lärmi lepikus.
 Nii järjest valjemaks
 läks meie killpall.


angervaks õitses üksikud päevad
lepad lookusid alla
hein sai lakka tuuled põimisid
jahedad palmikud valla

angervaks õitses tumedad ööd
tutvumistele valgeks
siis kui ta kustus täiskuu näitas
aja kaugeks ja kalgeks

  • Viiu Härm, "* angervaks õitses üksikud päevad" kogus "Pealkirjata" (1973), lk 37


angervaks lõhnab päikene kõrvetab
suvitus kestab sinule mõelda mu kohus
võib-olla mõeldes midagi selgeks saab

lapsed on jões veepladin siiani kostub
näib et üks alfons piidleb mind põõsa mant
päev kulub ära siis jahedus aasale laskub
suvi saab mööda sügist näeb tuttav kant

  • Katre Ligi, "Kuulatan tirtse pikutan jõeäärses rohus" kogus "Kõigest ei kõnni ära" (1978), lk 22


mu suu on täis magusaid sõnu.
emajõe kaldal sirgub angervaks, mina lõikan
teravate kääridega varre nabaväädi küljest

valgete õite elava kobara, kõrge täheratta all
iga mu tegu loeb, iga mu otsus
on täiesti tühine.

  • Maarja Pärtna, "* mu suu on täis magusaid sõnu" kogus "Vivaarium" (2019), lk 60

Proosa[muuda]

  • Ligi seitsekümmend aastat ühtejärge oli mu isa selle jõe õngemees olnud. Ja ikka seisis ta paat kraavisuus. See oli ta lapsepõlvejõgi, terve ta elu jõgi. Ta tundis iga kääru ja kärestikku Raudna sillast Tobrani välja. Tihtipeale läks ta hommikul, kui ämblikuvõrgud sirasid kastetilkades, või tuli õhtul läbi paksu udupiima. Ta kõndis oma tallatud rada mööda, angervaks vööni, palderjan põlvini.
    • Anu Raud, rmt: Valda Raud, "Üks elu. Päevaraamatud, kirjad, tõlked, fotod". Tallinn: SE&JS, 2020, lk 171

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg