1906. aasta suvi oli Venemaa revolutsionääridele mõnusaks suvitamiseks ja puhkamiseks peale 1905. aasta oktoobri ja novembri rüselemist. Kõik Siberi ja teised kaugemad Venemaa kubermangud olid seda imelikku rahvast täis. Elasid siin "vaba valve all". Elasid, tundsid mõnu elamisest ja ootasid amnestiat esimeselt riigivolikogult. Avalikult ei tohtinud keegi oodata "armu ülevalt poolt" - see käis revolutsionääri põhimõtete vastu, aga endamisi ootas ja lootis igaüks seda. Avalikult olime kohustatud ainult umbusaldust avaldama igale võimule.
Meie - Siberi maapagulased - olime siis need kõige kardetavamad revolutsionäärid. Vaid ilmsüütud läkitati Arhangelski, Vologda, Vjatka kubermangudesse ja mujale. Koguni Siberi maapagulased ise olid liigitatud kardetavuse järgi: Tobolski, Omski, Tomski kubermangud olid määratud vähem kardetavatele; Irkutsk, Jenisseisk, Semipalatinsk noile suurile mässajaile, kelle üle ei võidud siiski kohut mõista andmete puudumise pärast. (lk 89)
Marta Lepp, "1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus", 2010
