Anu Raud

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Anu Raud 2014.

Anu Raud (sündinud 10. mail 1943 Moskvas) on eesti tekstiilikunstnik, Viljandi Kultuuriakadeemia ja Eesti Kunstiakadeemia õppejõud ning emeriitprofessor, alates 2016 Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik. Tema isa oli kirjanik Mart Raud, ema tõlkija Valda Raud. Anu Raud on avaldanud jutu- ja miniatuurikogumikud "Jutte, muist muinas-, muist muid" (1985) ja "Juturaamat" (2011).


  • 1995. aastal käis Lennart Meri Kääriku talus ja Heimtali muuseumis ning nüüd ma mõtlen, et küll oleks tore, kui ta uuesti tuleks. Tookord ei olnud muuseumil ei katust ega põrandaid ja majaseen vohas, aga sellegipooolest oli ta siin kaua. Kui ma lõpuks ütlesin talle, et oi, nüüd peame küll minema, siis vaatas ta mulle otsa ja küsis: "Kes saab mulle öelda, et ma pean?". Ning passis siin veel pool tundi ja jäi igale poole veel rohkem hiljaks.
  • Vahel mul on tunne, et ei saa rahulikult omi asju teha, kui liiga palju teiste asju loed ja tead. Parem on vähem teada.
  • Praegu on moes, et kogu aeg peab midagi uut tegema. Elu on nii lühikene, et kui tahad üks päev ühte ja teine päev teist ja kolmas päev kolmandat, siis sa pihustad selle ära ja järele ei jää midagi. Aga kui sa kogu aeg panustad, sa oled selle ühe asja valinud, seal on sinu armastus, siis sa püüad kogu aeg seda asja täiustada, rikastada, edasi viia. Põhjalikkus on oluline, mitte rabelemine.
    • Intervjuu Helen Kästikule ja Ave Matsinile. Studia Vernacula nr 9, november 2018

"Üks elu"[muuda]

Anu Raua tsitaate raamatust: Valda Raud, "Üks elu. Päevaraamatud, kirjad, tõlked, fotod". Tallinn: SE&JS, 2020.

  • Mu isa suri hiljaaegu. Ta süda jäi seisma kuumal südasuve päeval, kuuendal juulil, kui täpsemalt teada tahad. Isad ju ikka surevad, kui nad vanaks saavad ja enam elada ei jaksa. /---/ Aga jutustada tahan sulle sellest, kuidas ta oma jõge ja paati armastas. Ligi seitsekümmend aastat ühtejärge oli mu isa selle jõe õngemees olnud. Ja ikka seisis ta paat kraavisuus. See oli ta lapsepõlvejõgi, terve ta elu jõgi. Ta tundis iga kääru ja kärestikku Raudna sillast Tobrani välja. Tihtipeale läks ta hommikul, kui ämblikuvõrgud sirasid kastetilkades, või tuli õhtul läbi paksu udupiima. Ta kõndis oma tallatud rada mööda, angervaks vööni, palderjan põlvini.
  • Suuril silmil, südame värinal vaatasin paadipärast, kuidas ahven viis korgi otsesoodu põhja poole, latikas lükkas lapiti, särg üles-alla hüpitas. Isa oskas suuri säinaid saada ja aeg-ajalt angerjaid. Lambaänilased laulsid ta õngelatil ja paadipink oli rohelise konna lemmikkoht. Jõgi on palju muutunud. Ta on armetuks veenireks süvendatud. Seal, kus enne vohas luhahein, on nüüd põtrade paradiisi pajupadrik. Vesiroose enam pole. Kala on vähemaks jäänud, vähid päris välja surnud. Kaugemalt kalamehed seda enam õigeks õngeveeks ei pea. Aga isa käis ikka.
  • Aasta-aastalt jäi isa samm aeglasemaks. Üha tihedamini pidi ta teel ülesmäge peatuma ja hinge tõmbama. Viimastel aegadel sai teda saadetud ja ka vastas käidud, ämber ja õngelatid võetud. Jõelt tõi ta uusi laule ja latikapoegi. Ja siis see õnnetu viimane minemine. Haigusest vaevatud, jõud üsna otsas. /---/ Viimaks jõudsime kohale. Aga paati polnud. Olid ainult post, kett ja tükk paadinina kuiva puud. Ei taha mõelda, ei oska kirjeldada, milline kurbus, pettumus, ahastus ja viha isa silmis välgatasid. Siis tulid suured päris pisarad. Ta toetus posti najale ja kogus kojuminekuks jõudu. Sellest päevast ta päriselt voodisse jäi.
    • "Paadivargale", lk 171-172
  • Oleme elanud juba pool aastat iseseisvas Eestis. Arvan, et sellest pole midagi, et jätkan praegu ema päevikut. Oleme nii üks perekond ja ega tühjad päevikulehedki raisata ole. Iseseisvus pole meelakkumine.
    • Valda Raua päevikus, 29. veebruar 1992
  • Kirjutan veel ema päevikusse. Sõidan bussis, kirjatähed tulevad lopergused. Kõik räägivad aina hindadest ja nii minagi. Ei jaksanud Heimtalis bussi trügida, sõitsin taksoga bussijaama - 60 rubla. Siis bussipilet 95 rubla, pakipilet lisaks veel 5 rubla. Üliõpilastel pole enam raha koju sõita. Inimesed ei saa aiamaadel käia.
    • Valda Raua päevikus, 11. märts 1992
  • Pilkane pimedus. Ei näe sõrmegi suhu pista. Tumedus. Minnalaskmine. Mittemõistmine. Madalrõhkkonnad. Hallid ajud, tuhmid silmad, kurvad ilmad. Ja siis tuleb pööripäev. Päevatera kukub kui täht kottpimedusse. Valguseraas hakkab kasvama. Kukk oma igapäevase sammuga astub aja vaksakese valgemaks. Helgust ja heledust - seda just. Kukk kõnnib kõige valgemani välja, jookseb jaanipäevani. Pööripäev tuleb. /---/ Valgus kasvab kui kõrvitsataim.
    • "Pööripäev", lk 237

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel