Lillhernes

Lillhernes (Lathyrus odoratus) on Vahemere-äärset päritolu üheaastane ilutaim seaherne (Lathyrus) perekonnast, liblikõieliste (Fabaceae) sugukonnast.

Proosa[muuda]

Seal olidki lilled: kukekannused, lillherned, sirelikimbud - ja nelgid, kuhjade viisi nelke. Oli roose; oli iiriseid. /---/ Ja siis, kui ta silmad lahti lõi — kui värsked paistsid roosid, otsekui äsja pesumajast toodud, rüüsidega pesu punutud korvides; kui tumedad ja peened olid punased nelgid, pead püsti; ja kõik vaasides lokkavad lillherned: lillakad, lumivalged, kahvatud — nagu oleks õhtu, ja musliinkleitidega tüdrukud tuleksid noppima lillherneid ja roose pärast seda, kui oivaline suvepäev oma lausa erksinise taevaga, oma kukekannuste, nelkide ja kalladega on lõpule jõudnud; kella kuue ja seitsme vahel oli see aeg, kui kõik lilled: roosid, nelgid, iirised, sirelid ergasid; valge, lilla, punane, tulekarva; iga lill tundub hämustel peenardel mahedalt ja puhtalt hõõguvat; ja kuidas armastas Clarissa valkjashalle ööliblikaid, kes sisse-välja sõelusid, lendlesid kirsikoogi ja kuningakeppide kohal!
Virginia Woolf, "Proua Dalloway", tlk Riina Jesmin, 2007, lk 16

Pole midagi, mis suudaks meid rabada ja vankuma panna, meid, kes me oleme nii tugevad ja sirged, nii hästi istutatud... Me oleme kasvanud keset lillherneid, geraaniumi- ja mimoosipotte, keset lillelist perkalit, valget kretongi, vanu ustavaid teenijaid, headusest säravate nägudega köögitüdrukuid ja pitstanudega vanaemasid, kes andsid munast koorunud tibukestele nokatäie veini...
- Nathalie Sarraute, "Kas te kuulete neid?", tlk Ott Ojamaa, LR, 18-19/1973, lk 7

Puhta, rikka, kividest ehitatud ja igal hommikul pühitavate tänavatega linna kõrval oli see osmikute kant nagu mingi teine linn, näotu ja jõle, mis tegi häbi esimesele. Polnud siin ei tänavalaternaid, ei kõnniteid, ei kauplusi ega kastmisautosid.

"Natukene muru kuivataks pori ja muudaks teed paremaks, ning tihedalt lehtertappu koos lillhernega teeks need kokkuvajumisohus hurtsikud kindlamaks," mõtles Tistou, kes oma õieli sõrmedega puudutas kõike inetut, mis talle ette sattus.

Maurice Druon, "Tistou, roheliste sõrmedega poiss", tlk Helle Michelson, 1976, lk 78-80

Lillherneid seevastu on kõige kergem kasvatada. Pisike must hernes pannakse sobival ajal maha, kõige parem juba aegsasti talvel — mina kippusin lillherneid ikka ära unustama ja nad jäid hilja peale, samal ajal kui Pepe omad olid juba kõrged ja õitest lillad ning ronisid metsikult mööda lambalauda seina üles — ja nädala-paari pärast hakkab taim kerkima, kõigepealt viis-kuus sentimeetrit pimedas maa sees ning siis üles päikese poole. Pisike hernes suudab oma sisemise jõu varal ronida kuni kahe meetri kõrgusele, toetudes mandlipuule, ja lõpuks, nagu oleks parv liblikaid sinna maha laskunud, on varred täis lillasid, roosasid ja valgeid õisi.

Ja alati on ühtviisi üllatav, et nad tõepoolest lõhnavad. Et lillherned lõhnavad, on midagi nii enesestmõistetavat, et sellele ei pruugi pikemalt mõteldagi; õrn magusavõitu lõhn, nii nagu võiksid lõhnata liblikad, juhul kui nad lõhnaksid. Lõhn on nii kerge ja meeldiv, nii enesestmõistetav, et müsteerium täielikult ununeb ja lõhn jääb peaaegu märkamatuks.

Lena Jackson, "Päikeseratta all", tlk Anna Ydberg, LR 24-25 2003, lk 100

Ma tegin oma väikeses aiakeses tööd, kontrollimaks üht oma Teooriat. Ma arvasin avastavat tõendid selle kohta, et me pärime fenotüübi, see aga ei lähe päriselt kokku kaasaegse geneetika põhimõtetega. Ma panin tähele, et teatud omandatud jooned ilmuvad ebaregulaarselt järgmistes põlvkondades. Ma alustasin kolm aastat tagasi Mendeli eksperimendi kordamist lõhnava lillhernega; see on mul parajasti käimas. Ma lõikasin õite kroonlehed sälguliseks, juba viiendat põlvkonda (kaks põlvkonda aastas), ja vaatasin, kas seemnetest kasvavad taimed on sälguliste kroonlehtedega. Pean ütlema, et selle eksperimendi tulemused paistsid paljulubavad.
- Olga Tokarczuk, "Aja oma atra läbi koolnute kontide", tlk Hendrik Lindepuu, 2020, lk 149

Eleanor ütles, et ma pean lillhernestele peenra hästi varakult valmis kaevama ja täitma selle ükskõik millega, mis kätte jääb. Tema sõnul on lillherned kõigesööjad. Loodan, et neile meeldivad vaibaebemed, juuksed ja Sääriku-vana karvad.
- Phyllida Law, "Märkmed minu ämmale", tlk Tiina Tarik, 2022, lk 22

Luule[muuda]

Eksind lillehernes plangu vahelt
pistis välja valkjasroosa suu.
Nagu noore suve hingus mahe
mängis väriheintes õhtutuul.

Helvi Jürisson, "Eks?" (1956). Rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965". Koostanud Paul Rummo, lk 882

Igalt teelt ja rajalt voorib
rahvamaja poole noori
tantsuõhtuks lõbusaks.
...
Tüdrukud kui lilleherned reas
on pikal pingil,
muusika neil kihab peas
ja kõpsub kingi.

Heljo Mänd, "Suveõhtul", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 38-39

Punane puri ja valge laevuke
tuule tõugata...
Nii libised
sa läbi
suve sinisest ookeanist,
lõhnav laev.
Sügise vaikses sadamas
pudenevad
su punased purjed...

Helgi Muller, "Lillhernes" [1968], rmt: "Valik luulet" (1983), lk 68

Tee tõmbab tassi uduseks.
Sõber vaatab läbi akna, pilk
kukub, lilleherneste keskele. — Möödund
aastal oli kimp lillherneid.

Hasso Krull, "Justnagu veidi" II kogus "Pihlakate meri" (1988), lk 27