Väike-Maarja

Väike-Maarja on alevik Lääne-Viru maakonnas.

Proosa

Paarkümmend aastat tagasi korraldati kirjanikele ekskursioon mööda kirjanduslikke paiku — Rom oli veel minuga kaasas, nagu oleks ka tema kirjanik. Aga toona oli ta minuga alati kaasas. Kuni hõbepulmadeni pidasid kõik meid tervikuks - ja me käisime Juhan Liivi sünnitalus ja Anna Haava sünnikohta märgistava kivi juures ja kõikides kohtades, mida kultuuriloolane Jaan Eilart tähtsaks pidas. See oli meeletu tormamine, kus ahmiti pilte mällu: ah siin ta siis kasvaski! Ah siin siis Kalevipoeg tegigi oma mehetegusid! — kui olime juba uue vaatamisväärsuse juures. Enamasti olid need surnuaiad, üks surnuaed teise otsa, nii et kirjameeste hauad lõid peas tantsu. Alles Väike-Maarja kalmistul tuli muutus. Vähemalt minuga - ja ma mõistsin, et olin terve ekskursiooni vältel olnud nagu millegi ootel. Just nagu oleksin igatsenud vihma, mis peseks mind puhtaks. (lk 5)
Mida me üldse teame oma vanaemadest ja vanaisadest, kui me iseendastki alati tõtt ei tea? Vähemalt mina ei tea, kuigi tahaksin teada. Ent tookordne sattumine Väike-Maarja surnuaeda on mul tänaseni hinges ja tuletab meelde võlga vanaema ja vanaisa ees. Ma pean selle kustutama, enne kui aeg kustutab mind. (lk 6)
- Heljo Mänd, "Elu roheline hääl", 2007

Peamiselt just kooli tõttu on Väike-Maarjal ühe eesti kultuuris tublilt toiminud transiitjaama tähendus.

Olin veel sündimata, kui seda kooli, nagu kõiki teisigi Eesti maagümnaasiume, ähvardas Haridusministeeriumi poolt 1927 sulgemise oht. Kohalik rahvas võttis asja enda kätte, tegusalt, energiliselt, realiteeditundega, ja ei lasknud sel juhtuda. Väike-Maarja mõjupiirkonnas üles kasvanud Kersti Merilaas ütleb teadvat kaht juhtumit, kus noor inimene lõpetas oma elu, kui tal ei lastud edasi õppida, samal ajal kui siinmail ei teata mitte ühtegi juhtu, kus seda oleks tehtud "romantilistel põhjustel".

Maie Kalda, "Maie Kalda. Kaastekste", koostanud ja toimetanud Virve Sarapik ja Ülle Kurs, EKSA, 2014, lk 20