Tõmbetuul

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti


Proosa[muuda]

  • Sel ajal oli minu jaoks maailmas igal sammul midagi uut, midagi huvitavat, midagi erakordset ja kaugused alles sinasid oma puutumatus ahvatluses.
Siis tuli aeg mu elus, kus need sinavad kaugused puhkesid roosatama tõusva armastuse valguses, ning see aeg sattus ühiskondliku tormiaja kõikevallutavasse keerisesse.
Kinnised uksed ja aknad prahvatasid valla. Hiiglatõmbetuules külmetasid lugematud potililled ja triiphoonetaimed. Jäi nende endi asjaks kohaneda või mitte. Uue meeletus ja paratamatus voolus hingeldasid isegi tugevad ja kokkupõrgete sageduses aegusid mõnedki mõisted üle öö. Suures seaduspärasuses muutus aga inimeste elu tihti juhuslikuks ja kaotati üksteist silmist. (lk 34)
  • Silvia Rannamaa, "Pahema jala päev", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 23-42


  • Kunksmoor ajas tekid pealt ja lükkas aknad pärani, et palavik alla ei langeks. Nohugi oli veel ilusti kallal. Tuuletõmbus andis sellele uut hoogu, nii et nina jooksis kui mahlakask ja taskurätitagavara aina vähenes. Nüüd, kus köha enam ei seganud, kõlas iga aevastus puhtalt kui pasunakoor.