Eesmärk

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Eesmärgid)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Eesmärk on tulevikus soovitav tulemus või saavutus.

Proosa[muuda]

  • XXII. Peab järele mõtlema etteantud eesmärgi ja iga iseenesestmõistetavuse üle, millest tulenevad meie arvamused. Sest muidu on kõik täis otsustamatust ja rahutust.
    • Epikuros, "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)
  • Kõnelemise otstarve on üksteist mõista ja teateid saada sündmuste kohta. Kui aga keegi ütleb seda, mida pole, siis jäävad saavutamatuks need mõlemad eesmärgid, sest ei saa öelda, et ma teda mõistaksin ja samuti pole ma saanud teateid. Ja veelgi halvem teadmatusest seisneb selles, et mind pannakse uskuma, et asi on must, kuigi ta on valge, et asi on lühike, kuigi ta on pikk.
  • Kas seame sihi ja katsume selle poole rühkida? Või kõnnime uimasena juhuslikku kulgu — täna samm ühele poole, homme ehk vastaspoole? Ja nii kümme tuhat päeva, üksteist tuhat tuhmi päeva? Kuni tuleb uus põlv ja küsib — miks te üldse olite? Aeg sihti seada on nüüd.
Siht olgu määriteldud küllalt täpselt, et selle poole saaks suunduda, küllalt realistlikult olemaks teostatav, ent ka küllalt utoopiliselt olemaks muu kui tänapäeva oludele allavandumine. 30-aasta plaan on tee sihi poole, vaadelduna kaugemast otsast. Tee olevikupoolset otsa näeme igaüks ise.
Me sihid on ja peavad olema utoopilised. Utoopia on see, mida pole ja mida asjade areng ka iseendast ei too. Praegu saavutamuid sihte ei saavutatagi, kui neid ei määritelda siis, kui nad on veel saavutamatud. Utoopia peab sündima utoopiana, enne kui ta võib kasvada tegelikkuseks.
  • Me sihid olgu küllaltki täpsustet. Kui vabadus, siis vabadus milleks? Kui omakultuuri viljelemine, siis — mis suunas? Raske oleks rühkida plaanikindlalt uduse sihi suunas.
    • Rein Taagepera, "Variant kujutlustele Eesti tulevikust "30 aasta plaan". Esitet metsaülikoolis 1971. Viimistlus a 1972", Vikerkaar 10/1988, lk 39-45.



  • Jätkuks hiljuti ajakirja Looming veergudel toimunud mõttevahetusele eksistentsiaalse Eesti kontseptsiooni üle võiksime arutada, kas ellujäämise eesmärk iseendas saab olla Eesti jaoks (piisavaks) positiivseks välispoliitiliseks sisuks? Mulle meeldib mõelda, et vähemalt samavõrra oluline on ka edasi minemine – ellu jääda ja edasi minna, nagu kirjutas õigusfilosoof Ilmar Tammelo – ehk siis viia välispoliitiliselt edasi teatud maailmavaadet, mis meie endi ellujäämise võimalikuks on teinud. Tiibeti kontekstis tähendaks see muuhulgas järjekindlat tiibetlaste põhiõiguste kaitse toetamist, maksimumprogrammina viidet rahvaste enesemääramisõigusele (aga selle sihi ebarealistlikkust on väljendanud dalai-laama isegi) või vähemalt kultuurilisele eluõigusele paljurahvuselise Hiina sees. Nii oleks võimalik ühtlasi olla "oma saatusest suurem" – sest riigi suuruse ja (moraalse) tugevuse määrab tema füüsiliste parameetrite kõrval ju ka riigi idee – mingisugune mittemateriaalne pidepunkt territooriumi, rahvaarvu ja rahvusliku rikkuse kõrval.


  • Haveli ja Kundera vaidluse võtmeküsimuseks oli vastupanu mõttekus tingimustes, kus vastane on oluliselt tugevam ning võib enam-vähem kindlalt ette näha, et vastupanu ei saavuta loodetud sihti. Kui Havel rõhutas kohustust elada viisil, nagu inimeste vabadust rõhuvat režiimi ei oleks tegelikult olemaski (s.o elada tões), süüdistas Kundera Havelit moraalses ekshibitsionismis – soovis näida kangelasena olukorras, kus vastupanu (nt poliitiliste apellatsioonide kaudu) ei vii soovitud eesmärgini, vaid toob protestija lähedastele kaasa veelgi suuremaid kannatusi.

Allikata[muuda]

  • Meie ainus siht on olla see, kes me oleme, ja saada selleks, kelleks me oleme võimelised saama.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel