Mine sisu juurde

Maire Liivamets

Allikas: Vikitsitaadid

Maire Liivamets (sündinud 9. mail 1950) on eesti kirjanduskriitik ja -teadlane.

Kirjutised[muuda]

  • Ajalugu on pärandanud eesti rahvale erakordselt väärtusliku objekti, ka kirjanduslikus mõttes - Tallinna. Linn on olnud ja on edaspidi paljudele enesestmõistetav elupaik, mis ei vajagi nagu eraldi tähelepanu. Ometi tuleks alati ruttaval tallinlasel oma linnas sagedamini seisatada, et heita pilk paljunäinud elamute fassaadidele, kuulatada, mida öötundidel jutustavad vanad värava- ja võlvialused või treppide etikukivid.
  • Põhjustest, miks Gert Helbemäed on huvitanud ajalooaines, ja eriti vana Tallinn, on pikemalt juttu tema romaani "Sellest mustast mungast" järelsõnas. Tuletaksin vaid meelde, et ühes pagulaspõlveintervjuus (Mana, 1962, nr. 1) on kirjanik osutanud - ajalooteemal valides oli tegemist alateadliku paoga tänapäevast. Oma kogumiku "Vaikija" (Vadstena, 1946) jutud ja legendid kirjutas Helbemäe aga Saksamaal deporteeritute laagris elades. Vahest lootis autor, et kodulinnalugude kirjutamine korvab linna kaotusvalu, sest nende kaudu võis ju reprodutseerida Tallinna saatusi ja minevikku. Kuna jutt käib ikkagi belletristikast, siis ei keela keegi arvata, et kodumaalt põgenenud autor otsis ehk Tallinna igikestvusest, linna vastupanujõust tuge. Kuid igal juhul kinnitab Helbemäe looming tema kroonikuhinge ja üsna eksimatut ajaloonärvi. (lk 310-311)
  • Gert Helbemäe jäädvustab oma väikeses ilukirjanduslikus (aja)raamatus kunagised juhtumised, mida mäletavad täna vaid Tallinn ise ja mõned koltunud linnaürikud. Ent igas tema loos on oma tõeraas, oma igavikuline sõnum. Kõik sõltub interpreteerimistahtest. Helbemäe keskaegse hansalinna kujutluspiltides, kohati tõesti nõiduslikes, leidub tõlgendamisvõimalusi, mis lubavad meil mõtestada sajanditetaguseid sündmusi kaasaja kontekstis. See on väärtkirjanduse märk. (lk 311)
  • Autor võib istuda nagu lapsepõlves Kalamaja kalmistul vanade kiviristide ja hauaplaatide juures ning kujutleda vaimusilmas kunagiste inimeste tegemisi. Kirjutajal pole vaja karta loo rekonstrueerimistäpsuse pärast. Iga konkreetne kirjanduslik fantaasia st iga lugu on omaette tervik, ent samas ühendab neid üks ja sama ajaloo- ja linnatunnetus. (lk 311)
  • Helbemäe tallinlastes on, vaatamata seisusele või natuurile, midagi ühist - nad kaitsevad oma linna vaenlaste, reeturite, sõgedate, katku ja surma eest. Tallinlane teeb seda seaduste ja õigluse abil. (lk 311)
  • Igas püsinud keskaegse Tallinna majas, altaripildis, maakivis või paekivist müüris, mõnes iidses kirikuaknas, roostetanud võtmes, vanas vapis, punases katuseviilus, isegi raetoolis on säilinud tallinlase saatus, mis on ühtlasi selle maa ja rahva saatus ja lugu. Nõndasamuti kui autori kasutatud kroonikatest ja sõdadest allesjäänud raeraamatutest vaatavad vastu linlaste - võõraste ja omade - head ja väärad teod. Mitte inimene, vaid linn - Tallinn - on nende lühilugude keskne ja reaalne tegelane, sest kõik muu linna kõrval on siiski hüpotees, autori väljamõeldis. Inimene ise on pelgalt juhuslik kohalolija, kes jätab küll linna oma jälje, kuid lahkub siis... Niguliste kiriku Antoniuse kabeli seinalt jälgib "Surmatantsu" juht meie tegevust nii või teisiti. Tallinlane peab vaid hoolt kandma korra ja kaaslinlase eest - ta peab oma linna kaitsma. (lk 312)
  • Võib-olla aitab see kogumik natuke mõista ka Tallinna ajaloo ja kunstiväärtuste kaitse vajalikkust. Liig tihti tuleb tänastel muinsuskaitsjatel sündmustesse sekkuda - ja kelle vastu, meie endi vastu! Samuti linna enda vastu, kui parafraseerida natuke "Vaikijat". Nõnda keeruliseks on muutnud asjad aga mehed, kes on istunud ja istuvad nikerdatud seljatoega raepinkidel. (lk 312)
  • Ent mida mõtleb või ütleb 21. sajandi kooliõpilane, kui kuuleb, et aegadetagused eakaaslased pidid ise tooma Kopli mühavatest metsadest endale karistuseks vitsad! (lk 312)
  • Ammugi teame seda, et tallinlase kodulinna-tunnetuse probleem on niisama igavene kui linn ise. Tallinn on ju alati olnud avatud kõikidele Euroopa tuultele ja maailma laevadele - selles mõttes pole tänaseni midagi muutunud ja ega vist muutugi. (lk 312)
  • Muidugi on kahe nimetatud kirjaniku kontseptsioon ehk lähtekoht erinev, aga keskkond sama. Gert Helbemäe, sünnilt ja hingelt tallinlane, suunab meid konkreetsetes lugudes vaatlema Tallinna, tundma linna legendiderikast ajalugu, mõistma, kuidas elati, mida tehti ja miks. Jaan Kross, sünnilt ja hingelt tallinlane, uurib rohkem sotsiaalseid ja rahvuslikke protsesse ning inimest nendes protsessides. Miljöö on pelgalt vahend selle selgitamiseks ja avamiseks. Kirjanikke ühendab aga läbini omalinnalik Tallinna-tunnetus. Peale selle on nad mõlemad Kalamajast pärit, mis pole sugugi vähetähtis, kui läheneda süvitsi nende loomingule. (lk 313)
  • 16. sajandi hansalinna elu ilmestasid rohked käsitööliste ametid ja tsunftid. Vaevalt et keegi enam teab, mida tegid kunagi mündrikud, soolakandjad ja -tampijad, kanepi- ja köiepunujad, rasvakeetjad ja katlalappijad, pistemaakrid, tündersepad, oldermannid. Ja kui palju võrsus siitlinnast meistreid, kes on jäänud käsitöökunsti ajalukku (kuulsamad neist klaasija Diderik Katwich (Katwijk) ja kunstnik Michel Sittow). (lk 313-314)
  • Muidugi pole Helbemäe proosavalimik ajalooülevaade või -kroonika selle sõna otseses tähenduses, kuid keskaegse Tallinna süda - Raekoja plats - on temalgi parim linnaga silmitsi seismise koht. (lk 314)
  • Lugeja, varu linnaga isekeskis olemiseks aega! justkui hüüataks Helbemäe. Kahjuks ei seisa omal kohal enam kaalukojahoone ja vaekoda. Kuulda pole ka rustikaalseid turuhääli ja hobusekapjade plaginat, Toompea ja all-linna lehmakarja ammumist linnalähedastele karjamaadele minekul, kuid hallid tornid helendavad endiselt punaste katuste all. Müürikivide kohal hõljub erksama kujutlusega inimese jaoks aga suurte sõdade suitsuhõngu. Dominiiklaste kloostri varemeist kostab endistviisi katoliku jumalateenistuse koorilaulu, mida ka kirjanik ise nautis. Ajalool ja tallinlasel on rutt edasi minna. Kuhu küll? küsiks arvatavasti meile kirjanduslikult tuttav vana kroonik. (lk 314)
  • Kuigi me ei leia kogumikust teist noorsoolugu "Vana Toomas" (Tallinn, 1944), teame, et "jutt on nimelt sõjasulase kujust raekojatorni tipus, Vanast Toomasest, kes seisab oma kohal juba üle neljasaja aasta: jalad harkis, mõõk vööl, lipp käes, kaabu uhkelt kuklas. Just nagu valvaks ta sealt ülevalt, et vaenlane ei saaks linnale läheneda..." Meenutan, et eelnimetatud Helbemäe loos algab kõik nagu heas muinasjutus kunagi. Oli kord vaesel lesknaisel Kaia-Mail poeg Toomas, kes 1577. aasta sõjamöllus venelaste vastu päästab oma nutikusega (hävitab vaenlase püssirohutagavarad) Tallinna ja enda elu. (lk 314)
  • Mis aitab see, et raesündik filosofeerib pärast kunstniku poolt raevuhoos antud hoopi tema kunstiteose kõrval: "Valitsege oma keelt ja kaaluge oma sõnu teie, kelle kätesse on pandud selle linna saatus," kui novelli lõpuread räägivad iseenda eest: "Vaikija" seisab raekojas, kuhu tundmatu meister ta määras. Tänapäevalgi on ta seal: tumm suurimagi ülekohtu ees - hääletu karjatus kuuldav vaid mõistvale!" Moraal pole Tallinna ajaloo ja müütide seisukohalt enam kõige olulisem, pigem otsigem sellest üldistust linna käekäigule kaudu aja ja erinevate linnavalitsejate. Mis sellest, et loetu paistab olevat vaid legendide udu ja sära. (lk 315)
  • Korrakem siis "Surmatantsu" looja kuulutust ja mõelgem sellegi peale iga jumala päev: "Niikaua kui linnas kõik on korras, jääb surm lõuendile. Häda aga, kui linnas tagurpidi läheb." Seega on tänagi tähtis kaaluda linna ootusi ja nõudmisi. Luban endale ühe lihtsustatud tõlgenduse: kui linna surnute arv ületab sündinute arvu, siis on võit vikatimehe käes. Kas see pole siis praegugi Tallinna mureküsimus? (lk 315)
  • Lühilugu "Öö nõiapoes" ei küüni paraku kirjanduslik-kunstiliselt teiste tasemele, ent hoiatuslugu on seegi. Tegelikult vägagi kaalukas oma mõttelt - kõik linnakodanikud, rikkad ja vaesed, on katkumehikese ja surma ees võimetud ja võrdsed. Rahvajutu katkumehike tuleb ja valitseb oma aja, vahel annab tulekust koguni märku, aga inimene oma isekuses ei taha seda näha. (lk 316)
  • Lugejale, eriti tallinlasele, tuletatakse aga kõigele vaatamata meelde, et hall paekivi võib päikeses rõõmus välja näha, et Tallinn ei pruugi olla sugugi turritõmbunud kükitav siil, kel okkad saabuja vastu pööratud, nagu arvas Hinricus romaanis "Sellest mustast mungast". Meie linn on ikka pigem imeväärt vana kilpkonna moodi, kes võib tukkuda oma kivikoore sees liikumatult terve talve, isegi aastaid, jalga ja nina kivikarbi seest välja pistmata, nagu kirjeldatakse Tallinna Russowi silme kaudu romaanis "Kolme katku vahel". Aga siis äkitselt ärgata, oma soonelise kaela ootamatult vilkalt õieli ajada ja hammustada vihast, näljast või uudishimust. Selles, küll Jaan Krossi linnafilosoofilises mõttes, peitub meie linna jõud ja vägi, mida Helbemäe on ehk lihtsamate sõnadega, lühemalt, kuid sama eredate kujunditega omalt poolt kinnitanud. Tegelikult tegi ta seda enne Krossi, aga siis võitles tallinlane oma ajalooga ja Helbemäe raamatuistki teadsid vähesed. (lk 316)
  • Tallinn pole oma jõudu kaotanud ja linnaisandad, tulgu nad all-linnast, Kalamajast, seegi kandist, tulgu nad Lühikesest või Pikast jalast alla, nad peaksid arvestama selle vana loomaga, vana Tallinnaga, keda ajalugu on karastanud, soolased meretuuled vinnutanud, katk kimbutanud ja võimsamad rahvad vaenanud. (lk 316)
    • Maire Liivamets, "Tallinn legendide udus ja säras" (järelsõna), rmt: Gert Helbemäe, "Öö nõiapoes", 2002, lk 310-316.


Liivametsa lugemised[muuda]

Maire Liivamets, "Liivametsa lugemised. Eesti ilukirjanduse tutvustus 2005–2019", Eesti Rahvusraamatukogu, 2020

  • Mõelgem, mis meile üldse jääb, kui loobuksime eesti keeles kirjutamisest ja lugemisest? Mina igatahes loen eesti kirjandust selleks, et tunda oma maad ja rahvast. (lk 36)
  • Kirjandusega on nõnda, ka eesti kirjandusega, et ta on just nii suur, kui suureks me ta loeme. Kirjanduse sees on olnud varem ja on ka praegu väga palju lugemisvõimalusi, igale lugejarühmale midagi. Need tuleb vaid üles otsida. (lk 39)
  • Tean, et mõned teavad, et kõik on kehv ja eesti kirjandus selle hulgas. Aga nemad on enamasti teistsuguse lugemusega. Ise ent märkad asju, mida lihtsalt ei suuda seletada. Nõnda on ju tõeline müstika, miks üht autorit loetakse ja teist ei loeta, kuigi neid võiks näiteks võrdselt kehvadeks või võrdselt silmapaistvateks kirjutajateks pidada. Kuid aeg on üks võimekas interpreteerija ja otsustaja, ootame tema vastuse ära. (lk 57)
  • Mind kiusab endiselt mõte, et (eesti) kirjandust ei loeta eriti tähelepanelikult. Kui raamatu ja lugeja vahel ei teki kontakti, kui nende vahel ei teki ühistunnet, ühist ruumi, kui ei taheta end vaimselt vaevata, siis võib-olla tõesti ei maksa poolt eesti kirjanike teostest kätte võtta. Aga siis vist ei tajuta ka kirjandusprotsessi terviklikkust. (lk 70)
  • Absoluutne ja diktaatorlik info- ja sõnavõim võib tekitada kõrbe su ümber või tormi, üleujutuse, mis viib kaasa su kindlustunde ning mõtlemise. Sa ei suuda oma individuaalsust enam kaitsta. Ja kuna info on võimeline okupeerima su meeled – sind lihtsalt sunnitakse iga jumala päev sõnaga ja sõnale kuuletuma, siis ühtäkki võid märgata, et oledki oma vaimse iseseisvuse kaotanud. Tõde näib olevat karm: vaid väga suured isiksused suudavad sellest puutumatult pääseda. Sellist vaimse iseseisvuse käestlaskmist märkab liig palju. Liig palju liigub ümberringi inimesi, kes on leppinud enda ümber paiskuva info ja selle võimuga. Tajud, et vaba vaim pole iseseisev väärtus, et end ikooniks muutnud inimesed ühel või teisel alal mängivad su võimetusega oma individuaalset mina hoida, et tühjad sõnad täidavad vestlusringe ja umbseid tubasid. Kellelgi pole aega kaaluda, mõõta, arvutada ei enda ega teiste vaimset iseseisvust või mõttejõudlust. (lk 87)
  • Minu meelest tuleks nimisõna kirjanik hoolsamini kohelda, muidu ta devalveerub ja madaldub. See, et igaüht, kes midagi kirja paneb, kohe kirjanikuks tituleeritakse, on liig mis liig. (lk 120)
  • Et kuidagi end lepitada tänase meediaga, et kuidagi sellest rooskamisest paraneda, tuleb tingimata midagi muud kõrvale lugeda. Olgugi et ka tänane ajakirjandus on ajalugu ja kultuurilugu, peame jätkuvalt jälgima, et me lobisemise ja tühja jutu rääkimise kõrval tõsisemad teemad kirjandusest ja elust enesestki üles otsiksime. (lk 161)
  • See asja tuuma ignoreerimine on meil väga sageli kombeks – ükskõik, mida ka ei kavatsetaks ette võtta, kõigepealt tuleb suur EI. Olgu siis jutuks kultuur, loodus, majandus või haldusküsimus. Ja siin ei saa süüdlast otsida ainult vähem haritute või keeleoskamatute internetihuligaanide hulgast, vaid nende seastki, kes peaksid oskama oma ametipositsioonilt vaoshoitult ja arukalt probleemi käsitleda. (lk 177-178)
  • Pole ma esimene ega viimane, kes toonitab, et hea kirjanik, s.t. iga kirjutaja, peab ka ise palju lugema, sest ainult selle kaudu suureneb ta sõnavara, metafooride kasutamise oskus, üldine intelligentsus ja kirjanduse, ka enda loodu, hindamisoskus. Juba aastaid olen kuulnud, et meie kirjarahvas polevat varmas teisi lugema, ja see paistab juba silma. Ka häirib mind iga aastaga üha enam, et kujunenud on viie-kuueliikmeline kirjameeste ja -naiste ring, kes vahetpidamata ja igal pool üksteise tekste tutvustavad. Kuula raadiot või kuula televisiooni, loe mis tahes lehte, ikka üks ja seesama. (lk 182)
  • Kes on näiteks lugenud eesti kirjandusklassikuid ilma hilisema kirjakeelse toimetamiseta, eriti neid, kes avaldasid oma teosed 1920-ndatel, mõistavad, et kirjanike ja ka ajakirjanike keel on pidevas arenemises. Keskealine ja vanem põlvkond mäletab nõukogulikku kirjutamisstiili – kantseliiti, mis tähendas peaaegu ühesuguseid laused ja väljendeid, mis täitsid ajalehti, poliitilisi ning muidki ajakirju. Raamatuid. Vahel jõudsid isegi ilukirjandusse. Minu mõistmist pidi ei saa kirjutada vanglaromaani või prügikastirahva elust n.-ö. ilusa ja siivsa sõnavalikuga, sest nende kogukonnal on oma suhtluskeel, nõnda kui praegustel teismelistel ja natuke vanematelgi eksisteerib oma keelepruuk. Mõni räägib koolis üht, kodus teist, sõprade ringis kolmandat, võimalik et trennis neljandat „keelt”. Lugedes noori luuletajaid, näiteks sotsiaalsemaid, näeb igaüks, et valitsevad üsna sarnased kujundid (vrd. nt. Teede ja Tasuja luulekogusid), kuigi iga autori puhul jääb olulisemaks isikupära ning sõna või lause jõud. Ühe või teise epigoone võib samuti näha. Kõigele vaatamata – hoidkem keelt, kuid mitte hammaste taga! (lk 197)
  • Sellest on tõesti tuliselt kahju, et me Ida-Euroopa kirjandust, nõnda kui läti-leedu kirjanikke pole suutnud või tahtnud põhjalikumalt omaks võtta. Ise aga soovime, et meie omi loetaks. (lk 231)
  • Mida ma saan parata, et vähemalt viiendik Eestis sündinud kultuurist jääb mulle arusaamatuks. Kõige keerulisem on kunstiga, kui seal seisavad vaid kriipsud-punktid või plärtsakad potid-pannid reas, aga ka modernsem teatrivärk ajab vahel meeled keerdu. Kirjandusauhindade jagamise järel peidad aga pea piinlikult kraesse, jälle oled oma arvamusenatukeses eksinud... (lk 256)

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel