Mine sisu juurde

Põlisasukas

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Pärismaalased)

Proosa[muuda]

  • Ka jõukad pärismaalased käisid piltniku juures, üks kord elus, siis kui nägid, et surm seisab suu juures. Fotod olid suured, kõik ühesuguse formaadiga, need pandi ilusatesse kuldraamidesse ja riputati esivanemate altari kõrvale. Kõikidest pildistatud inimestest, ma olen neid palju näinud, tuli välja peaaegu üks ja sama pilt, nende sarnasus ajas hämmeldusse. Mitte ainult sellepärast, et vanad inimesed on sarnased, vaid et portreed olid retušeeritud, alati ja nii, ei näo iseärasused, kui neid veel oligi jäänud, siluti ära. Näod olid igavikuga silmitsi seismiseks ühtemoodi viimistletud, neid oli kustutatud, ühetaoliselt noorendatud. Seda inimesed ju tahtsid. See sarnasus — tagasihoidlikkus — pidi rüütama mälestuse nende teekonnast läbi suguseltsi, tunnistama ühtaegu selle eripära ja tõelust. Mida sarnasemad nad olid, seda selgemalt pidi ilmnema nende kuulumine suguseltsi ridadesse. Liiati oli kõigil meestel peas ühesugune turban, kõigil naistel juuksekrunn, ühesugused siledad pead. Meestel ja naistel ühesugune püstkraega pluus. Neil oli kõigil ühesugune ilme, mille ma kõigi seast praegugi ära tunneksin. (lk 50)
    • Marguerite Duras, "Armuke". Tõlkinud Malle Talvet. Loomingu Raamatukogu, nr 11/12, 1989


  • Uurides, kuidas indiaanlased tulid toime küüditamisega reservaatidesse, tuvastas Jonathan Lear (2008) nähtuse, mida ta nimetab kõigi kultuuride pimetähniks: võimetuse ette kujutada iseenda hävingut ja võimalikku väljasuremist. Ta uuris, millist osa etendasid säärases olukorras lootused, mis ei sisaldanud eitamist ega pimedat optimismi. "Niisuguse lootuse radikaalsus seisneb selles, et see vaatab tulevikuhüve poole, mille mõistmine käib praegu lihtsalt üle jõu" (samas). Ta selgitab, et mõnel indiaanipealikul oli silmapaistev kujutlusvõime, mis võimaldas ette kujutada, millised eetilised väärtused on uutmoodi eluks reservaadis vajalikud. Ta näitab, et peale stampalternatiivide — vabadus või surm (oma kultuuri nimel) — on veel üks tee, mis pole küll nii suursugune, kuid nõuab sama palju julgust: see on loova kohanemise tee. Seistes silmitsi purustava kliimamuutusega, võib lääne tsivilisatsioonil vaja minna just seda laadi loovalt konstrueeritud lootust (Gosling, Case 2013). Peaks olema selge, et põlisrahvastel tuleb tänapäeval aidata sellest ängist üle saada, mitte sundida neid "radikaalset lootust" uuesti avastama. Tarbimisühiskonna läheneva kollapsi oludes peavad praeguste tööstuslike linnakultuuride inimesed põlisrahvaid toetama ja neilt õppima (Whyte jt 2019). (lk 2015-2016)