Torupill

Proosa

Hundinuiad äratasid minus üksildustunnet; kui tuul neist nagu nuttes läbi puhus, kõlas see kui koovitaja hüüd, ning koovitaja, see tuletas jällegi meelde iiri torupilli, mida Billy Tuohey õhtuti mängis. Teine järvekallas oli ääristatud paplitega, mis eraldasid selle muust maailmast. Sellest maailmast, kuhu mina tahtsin põgeneda. Ja nüüd, kui ma olin selles maailmas, kerkisid need pildid rabast ja kodukandi inimestest üha mu silme ette.
- Edna O'Brien, "Maatüdrukud". Tõlkinud Sirje Leol. Tallinn: Eesti Raamat, 2002, lk 146

Mees tõusis püsti ja võttis riiulilt torupilli.

"Teid huvitavad need asjandused, jah?"

"Jah, mingis mõttes küll," jäi Joonas viisakalt ebamääraseks.

"Teate, see nõuab hoolt. Aga kotipill on vägev. Sel on kohe õige kõla, et kõik jäävad kuulama. Vägev asjandus, heh, noh, saate pihta küll, mida ma mõtlen, Kotid küljes. Heh, heh." Vanamees pilgutas silma. "Näete, kõigepealt tuleb õigetpidi kätte võtta, kott kaenla alla. Siis puhute selle täis."

Joonas vaatas, kuidas papi õhukotti täis puhus, kuidas pruunist nahast paun järjest suuremaks paisus, torudest hakkas kostma vaikset viginat. Ja siis hakkas mees mängima. Kui sa seisad väikeses ja madala laega ruumis, kostab torupilliheli peaaegu talumatult valjult, selle barbaarne ja samas kuidagi melanhoolne hääl imbub sisikonda. Sa ei suuda sellest lahti saada, see peaaegu seestab, nõuab kõik mõtted endale. (lk 3-4)

Meelis Friedenthal, "Inglite keel", Tallinn: Varrak, 2016

Luule

Siin haua varju pugend sinilill.
Kuldnoka laul on seitsme luku taga.
Küll kiusab koolnuid saju torupill,

mis kutsub: Pese silmi, ära maga!
Siis aga paisub vaikus keset äikest:
sest surma vastu paiskas Jumal päikest.

Ivar Ivask, "Äike Rõngu surnuaial" kogust "Tähtede tähendus" (1964), lk 31

Välislingid