Siniliilia
(Ümber suunatud leheküljelt Stsilla)
Harilik siniliilia ehk harilik silla (Scilla siberica) on aspariliste sugukonda kuuluv sibullill siniliilia perekonnast, Eestis metsistuma kippuv varakevadine ilutaim.
Proosa[muuda]
- Kes metsa alt siniliiliaid üles kitkuvad, on vandaalid; tema on Manderley's selle ära keelanud. Kui ta maal ringi sõidab, näeb ta vahel jalgrattureid, tohutu suured kimbud lenkstangil, õied juba suremas, katkutud varred paljad ja räpased. Priimulad ei hooli sellest nii väga: ehkki nad kasvavad samuti metsikult, on neil kalduvus tsivilisatsiooni poole ja nad kenitlevad ning naeratavad pahaks panemata mõne maamaja aknalaual moosipurgis, elades ligemale nädalapäevad, kui aga vett antakse.
- Daphne du Maurier, "Rebecca", tlk Virve Krimm, 1993, lk 31
- Ja stsillad! Panin nende tillukesed sibulad ühel ilusal kevadpäeval valge ja kollase roosi vahele maha, aeg oli sobiv, otse pärast vihma, muld oli kobe ja niiske. Seejärel unustasin stsillad sootuks ja nende ümber kasvas kõike muud: tärkas Vahemere kollane ristik, eelmise aasta saialilled kasvasid aina suuremaks ja moodustasid suuri rohelisi põõsaid, kus õied end saladuslikult lehtede alla peitsid, roheline ja mustjas hämarus õitses kollaselt ja punakollaselt.
- Ühel märtsipäeval nägin, et stsillad olid tärganud; pisikeste, väga madalate puhmastena, väga lühikeste vartega — sinised õied lebasid peaaegu maapinnal. Kui nad vett said, kasvasid varred pikemaks, sirutasid end taeva poole ja said üpris varsti endale seltsiks kaks kollast tulpi, millest ma samuti ei mäletanud, et oleksin nad mulda pannud. Kuid põhjamaa stsilla erksinine värv jääb siin Vahemere ääres liiga tagasihoidlikuks; kui nad välja ilmuvad, on ümberringi juba lopsakas rohelus, nii et stsilla paistab häbenevat oma vähenõudlikkust, varred on haprad ja vajuvad maad ligi.
- Lena Jackson, "Päikeseratta all", tlk Anna Ydberg, LR 24-25 2003, lk 98
- Oru alumises osas oli paks mets; tammeokstel sahises veel kuivanud lehti, kastan ja mägivaher pürgisid võitluses valguse pärast kõrgele, pöökpuude vahel mustasid helkiva lehestikuga iileksid. Siis läks mets hõredamaks ja rada kulges oruperve mööda. Vasakul sügavas orupõhjas jooksis kiirevooluline jõgi, paremale jäid rohused nõlvad, kus rusukalded siin-seal järsult kõrgete kaljurüngaste tippudeni kerkisid. Pleekinud kulu ja möödunud aasta kilpsõnajalgade ruskete kuhilate vahel tärkas juba siniliiliate läikivrohelisi lehti ja ka laukapuu ajas pungi. Kuskil määgisid lambad. See ja hiireviu häälitsus kõrgel mäeharjade kohal ning kuivanud sõnajalgade sabin mu väsinud ratsu kapjade all olid ainsad hääled orus. Ma olin kodus - lihtsuse ja vaikuse kosutavas rüpes.
- Mary Stewart, "Koobasmäed", tlk Aino Jõgi, 1999, lk 23