James Frazer

James George Frazer.

Sir James George Frazer (1. jaanuar 1854, Glasgow, Suurbritannia – 7. mai 1941, Cambridge, Suurbritannia) oli šoti sotsiaalantropoloog ja folklorist, kes on tuntud võrdleva mütoloogia ja religiooni uurijana ning ühena moodsa antropoloogia rajajaist. Tema peateos "Kuldne oks" ("The Golden Bough") ilmus algselt 1890, selle kolmas väljaanne kaheteistkümnes köites 1906–1915 ja 1922 ka lühendatud variandina. "Kuldne oks" sisaldab rikkalikult etnograafilist ja mütoloogilist materjali paljude rahvaste uskumustest ja kommetest (viljakusriitused, inimohverdused, sureva jumala müüt), on tugevalt mõjutanud teaduse arengut ning ka 20. sajandi kirjandust (D. H. Lawrence, Ezra Pound, T. S. Eliot jt).

Eesti keeles ilmus "Kuldne oks. Uurimus maagiast ja religioonist" 2001. aastal sarjas Avatud Eesti raamat Triinu Paki tõlkes ja järelsõnaga.

"Kuldne oks"

• Siiani oleme põhiliselt vaadelnud sümpaatilise maagia seda haru, mida võib nimetada homöopaatiliseks ehk jäljendavaks. Nägime, et selle juhtivaks põhimõtteks on "sarnane tekitab sarnast" ehk teisisõnu, tagajärg meenutab põhjust. Sümpaatilise maagia teine suur haru, mille ma nimetasin kokkupuutemaagiaks, lähtub arvamusest, et kunagi omavahel kontaktis olnud asjad jäävad ka edaspidi paratamatult sümpaatilisse suhtesse, nii et mis ka ei juhtuks ühega, mõjutab see samamoodi teist. Seega on nii kokkupuute- kui homöopaatilise maagia loogiliseks aluseks ideede väär seostamine; selle füüsiliseks aluseks, kui millestki niisugusest saab üldse rääkida, on, nagu homöopaatiliselgi maagial, teatav aineline meedium - nagu eeter füüsikas - millest arvatakse, et see ühendab eemalasetsevaid objekte ning kannab mõjutusi ühelt teisele. Kokkupuutemaagia tuntuim näide on maagiline sümpaatia, mida arvatakse esinevat inimese enda ja tema keha küljest eemaldatud osade, näiteks äralõigatud juuste või küünte vahel; usutakse, et isik, kelle kätte satuvad inimese juuksed või küüned, võib nende abil teda omatahtsi mõjutada ükskõik kui kaugelt. See ebausk on levinud üle kogu maailma [---].
  • Esimene raamat "Metsakuningas", lk 45

Tema kohta

• Esimeseks etapiks oli maagia, teiseks religioon, kolmandaks teadus. Tema [Frazeri] arutluskäik järgib omamoodi hegellikku dialektikat, sest primitiivseks teaduseks liigitatud maagia saab lüüa omaenda küündimatuse tõttu ja selle asendab preestrite ja poliitikute pettuse vormis religioon. Maagiast kui teesist kasvas välja antitees, religioon, ja nii maagia kui religiooni tõrjus välja süntees - moodne tõhus teadus. Seda moekat esitust ei toetanud vähimgi tõendusmaterjal. Frazeri evolutsiooniline skeem põhines ainuüksi mõningatel tema kaasaja aktuaalsetest teemadest kõhklematult omaks võetud eeldustel. Üks selline eeldus oli, et eetiline rafineeritus on arenenud tsivilisatsiooni märk. Teine, et maagial ei ole midagi pistmist ei moraali ega religiooniga. Selle põhjal konstrueeris ta kujutluspildi meie kaugetest esivanematest, kelle mõtlemise üle domineerib maagia. (lk 71-72)
• Üldkokkuvõttes on Frazeri mõju olnud hukatuslik. Ta võttis Robertson Smithilt üle tolle kõige kõrvalisema õpetuse ning põlistas mõtlematult tõmmatud eraldusjoone maagia ja religiooni vahel. Ta levitas ekslikku oletust, nagu usuksid primitiivsed rahvad universumi mõjutatavust mehaaniliste sümbolite abil, ning veel teistki ekslikku eeldust, nagu oleks eetika primitiivsele religioonile tundmatu. (lk 79)
• Meie kultuuri aluste seas leidub mugav oletus, nagu ei tunneks võõramaalased mingit spirituaalset religiooni. Selle oletuse pinnal juurdus ja vohas Frazeri grandioosne primitiivse maagia kirjeldus. Maagia eraldati hoolikalt teistest tseremooniatest, otsekui koosneksid primitiivsed rahvad puha nõiasõnu posisevatest ja imelampe nühkivatest Ali Babadest ja Aladinidest. Eurooplaste usk primitiivsesse maagiasse on viinud eksliku vahetegemiseni primitiivsete ja moodsate kultuuride vahel ning kurvastaval kombel pärssinud võrdlevat usundilugu. (lk 125-126)
• Malinowskil oli nii originaalseid sissevaateid tavalise kõne loovasse toimesse, et ta mõjutas sügavalt oma kaasaegset lingvistikat. Kuidas võis ta viljatult isoleerida maagilise riituse teistest riitustest ning käsitleda maagiat mingi vaese viskina, mida kasutatakse elevuse ja julguse säilitamiseks heidutavate väljavaadete kiuste? See on järjekordne meeltesegadus, mille võime kanda Frazeri arvele, kelle õpilaseks Malinowski end kuulutas. (lk 126-127)
  • Mary Douglas, "Puhtus ja oht", tlk Triinu Pakk, 2015