Primitiivsus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Esimeseks etapiks oli maagia, teiseks religioon, kolmandaks teadus. Tema [Frazeri] arutluskäik järgib omamoodi hegellikku dialektikat, sest primitiivseks teaduseks liigitatud maagia saab lüüa omaenda küündimatuse tõttu ja selle asendab preestrite ja poliitikute pettuse vormis religioon. Maagiast kui teesist kasvas välja antitees, religioon, ja nii maagia kui religiooni tõrjus välja süntees - moodne tõhus teadus. Seda moekat esitust ei toetanud vähimgi tõendusmaterjal. Frazeri evolutsiooniline skeem põhines ainuüksi mõningatel tema kaasaja aktuaalsetest teemadest kõhklematult omaks võetud eeldustel. Üks selline eeldus oli, et eetiline rafineeritus on arenenud tsivilisatsiooni märk. Teine, et maagial ei ole midagi pistmist ei moraali ega religiooniga. Selle põhjal konstrueeris ta kujutluspildi meie kaugetest esivanematest, kelle mõtlemise üle domineerib maagia. (lk 71-72)
  • Üldkokkuvõttes on Frazeri mõju olnud hukatuslik. Ta võttis Robertson Smithilt üle tolle kõige kõrvalisema õpetuse ning põlistas mõtlematult tõmmatud eraldusjoone maagia ja religiooni vahel. Ta levitas ekslikku oletust, nagu usuksid primitiivsed rahvad universumi mõjutatavust mehaaniliste sümbolite abil, ning veel teistki ekslikku eeldust, nagu oleks eetika primitiivsele religioonile tundmatu. (lk 79)
  • Meie kultuuri aluste seas leidub mugav oletus, nagu ei tunneks võõramaalased mingit spirituaalset religiooni. Selle oletuse pinnal juurdus ja vohas Frazeri grandioosne primitiivse maagia kirjeldus. Maagia eraldati hoolikalt teistest tseremooniatest, otsekui koosneksid primitiivsed rahvad puha nõiasõnu posisevatest ja imelampe nühkivatest Ali Babadest ja Aladinidest. Eurooplaste usk primitiivsesse maagiasse on viinud eksliku vahetegemiseni primitiivsete ja moodsate kultuuride vahel ning kurvastaval kombel pärssinud võrdlevat usundilugu. (lk 125-126)
  • Me peaksime tunnistama, et maagilise sekkumise võimalus on usklike meelest alati olemas, et materiaalsete hüvede lootmine kosmiliste sümbolite läbimängimisest on inimlik ja loomulik. Kuid vale on käsitleda primitiivset rituaali nii, nagu oleks maagiliste tulemuste esilekutsumine selle esmane mure. Primitiivses kultuuris ei ole preester tingimata maagiline imetegija. See kujutelm on takistanud meid võõraid religioone mõistmast, kuid ometi on see kõigest sügavamalt juurdunud eelarvamuse hiline kõrvalsaadus. (lk 127-128)
  • Primitiivsed religioonid langevad laias laastus kokku lihtsa ilmikinimese arusaamaga keerukamatest usufilosoofiatest: nad tunnevad vähem muret filosoofia pärast ja huvituvad rohkem materiaalsetest hüvedest, mida võivad pakkuda rituaal ja moraalne mugandumine. Kuid sellest järgneb, et need religioonid, mis on kõige enam rõhutanud oma rituaali instrumentaalseid tulemeid, on uskmatuse ees kõige kaitsetumad. Kui usklikud on hakanud riitusi käsitama vahendina tervise ja jõukuse saavutamiseks - imelampidena, mille käivitab hõõrumine -, siis jõuab kätte päev, mil kogu rituaali masinavärk hakkab paistma tühja narrimisena. Uskumusi tuleb kusagil kaitsta pettumuse eest, või muidu neid enam ei tunnistata. (lk 295-296)