Hüvastijätt

Proosa

Kui ema nägi, et ka pojad on juba hobuste seljas, tormas ta noorema juurde, kelle näojoontes paistis nagu rohkem õrnust; ta haaras poja jalusest kinni, surus ennast sadula vastu; pilk täis ahastust ei tahtnud ta teda enam lahti lasta. Kaks tugevat kasakat tõstsid ta ette vaatlikult üles ja kandsid tarre. Kui aga mehed juba väravast välja jõudsid, jooksis ta oma aastatele vaatamata kergelt nagu metskits väravast välja, peatas arusaamatu jõuga hobuse ja kaelustas üht poegadest mingi pöörase tundetu tulisusega; ta viidi jälle ära. Noored kasakad ratsutasid rõhutult ja hoidsid pisaraid tagasi; nad kartsid isa, kes ise oli samuti pisut liigutatud, kuigi püüdis seda varjata. (lk 19)
- Nikolai Gogol, "Tarass Bulba", tlk Johan Tamm, 1955

Merelemineku hommik, see suure erutusega oodatud hommik, algas jäledasti. Tom läks stjuuardi kannul oma kajutisse, rõõmustas, et Bobile öeldud kindlad sõnad "ma ei soovi saatjaid" olid vilja kandnud; ja oli vaevalt jõudnud sisse astuda, kui kõlas verd tarretama panev huige.

"Kus on šampanja, Tom? Me ootame!"

"Jessas, kuidas haiseb! Küsi endale ometi viisakam uberik!"

"Tommie, võta mind kaasa!" hüüdis Ed Martini sõbratar, kelle poole Tom ei tahtnud vaadatagi.

Seal nad siis olidki, puha Bobi sõbrad, aelesid Tomi voodil, põrandal, igal pool. Bob oli merereisist teada saanud, aga sellist tempu polnud Tom temalt küll oodata osanud. Ta pidi end pingutama, et mitte jäiselt lausuda: "Šampanjat ei ole." Ta püüdis kõigile tere öelda, püüdis naeratada, ehkki oleks tahtnud lapse kombel töinama pista. Ta saatis Bobile pika hävitava pilgu, aga Bob oli end juba pilve tõmmanud. Mul viskab haruharva üle, mõtles Tom ennast õigustades, aga igatahes praegu küll. Laevale tulles oli Tom lootnud, et ebameeldivad üllatused, lärm, inimrämps, labased tüübid, juhmardid on mahajäänud, aga need reostasid salongi, kus ta pidi viis päeva elama!

Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007, lk 23

Matused. Need olid kurvad. Väga kurvad. Ma ei tahaks nendest eriti meelsasti rääkida. Eret käis peale, et me Karoli ja Kareli ka sinna kaasa võtaksime. Minu arvates oli see loll tegu. Seda ma talle ka ütlesin, aga mu õde on põikpäine. Ta pidas mulle pika kõne sellest, et meile kõigile on vajalik, et saaksime lahkunutega hüvasti jätta ja puha. Ei noh, kena küll. Aga mida kuradit sa jätad hüvasti näost valgete ja hingetute laipadega. Nemad ei ulata sulle ju kätt ega ütle, et "Sorry, me peame nüüd minema, oli kena elu meil koos ja puha". Nad ei tee midagi sellist. Ja ma ei tea isegi, kas nad olid näost valged või mitte. Ma ei tea, kas nende näodki alles olid. Kirste matustel ei avatud, nii et ma ei näinud oma ema, oma kallist venda Henrikut, Andrest ega vanaema mitte kunagi enam. Ja keegi ei kujuta ette, kui ütlemata palju see haiget tegi.
- Diana Leesalu, "2 grammi hämaruseni", 2005, lk 25

Kui sigaretid lõpuni põlesid, tõusis noormees äkitselt püsti. Tema näoilme oli järsult muutunud, ilmselt oli ta endas uue jõu leidnud. Või värske idee, kuidas painavat probleemi lahendada. "Davai, ma panen nüüd minekit," ütles ta Tuulile ja oli tunda, et ta ei malda enam oodata, et uut lahendust proovida. "Mhm. Ma ka," ütles Tuuli ja naeratas. (lk 16)
- Riste Lehari, "Bassein", rmt: "Kafe", 2022

Luule

Kõik hingab hüvastijättu,
ja kõigub jäämise tund.
Mis külma kaugusse rettu
jalg astuma valmistund!

Ma lehvitan rätikuga,
jään tagasi vaatama...
Ons lootus vaid nagu juga,
mis langeb ja tõusta ei saa?

Marie Under, "Hüvastijätt", rmt: "Uneretk", 1968, lk 26