Oboe

Proosa

• Ent ma armastan kõiki kuid, nende erinevaid hääli, erinevaid värve. Kas sa näed seda ratast silmade ees? Jaanuar on näiteks siravsinine ja valge - kirkad, kõlavad trompetihelid. Veebruar on peaaegu samasugune, vaid päike paistab pisut kollasemalt, siis kuulen kornetit. Märts - halli-valgesegune, ja kuulen vioolat, mille tumedas kõlas peitub imehabras lootus. Aprill - kollane ja valge. Viiulid ja allasurutud ahastus. Mai - kollane ja roheline. Meeskoor lipuvarda juures. Juuni - taevassinine ning õhuline, mängib lõõtspill. Suur leegitsev lõke, sädemed lendlevad öös. Juuli — küps ja liivkollane — transistorraadio hääl. August - suvi mõõnab, kuulen õrna kitarriheli. Siis saabub sinu kuu, september. See on mullakarva ja ma kuulen tšellot. Oktoober — roostepunane ja vägev. Mängitakse oboed. November, nagu sulle juba rääkisin, on alasti. Metsik. Novembris kuulen ma timpaneid ja kaeblikku trombooni. Siis saabub viimaks detsember oma tõrvikute ja karraga.
  • Karin Fossum, "Murdekoht". Tõlkinud Sigrid Tooming. Eesti Raamat, 2008, lk 166

• Et siis muusik, jah? Mis muusikat sa siis teed ka, haha? A, okei. Oboe? Iga kord on veider tunne, et kas nii hakkabki olema. Et inimesed siiralt ei saa aru, mida ma teen. "See pasun või?" Äkki peaksin lihtsalt ütlema, et töötan teenindus- või meelelahutussektoris? See kõlab veel veidramalt. Kuna ma ka kirjutan muusikat, siis ütlen tavaliselt, et olen helilooja. Aga mis helilooja ma ka olen – üks muusikatoimetajagi toimetas selle tiitli välja. Keskustelus vähemalt saadakse aru. Pluss see kõlab nii palju paremini.
  • Gregor Kulla, "Lumehelbekese karjäär. Kuidas olla oboist, kuidas olla mina?", Müürileht, 18. november 2020

Luule

Kui lapseihu hõrk, mõni hõljub aroom,
on õrn kui oboe, täis heinamaade haljust.

• Charles Baudelaire, "Vastavusi", tlk Ants Oras, rmt: "Kurja lilled", 1967, lk 14

Avatakt on tava-akt.
Järgneb järk-järgult järsenev närvide pinge.
See pole aga põrmugi ohtlik, sest ansambel sarnaneb ambulatooriumiga.
Klaveri kurgukatarr ei keela teda kõnelemast.
(Tal on palju keeli.)
Tromboonil on tromboos, aga ta ei tee sellest eraldi numbrit
ja jätkab jooksu teistega koos.
Oboe on omaks võtnud omapärase kiunumise moe.

• Artur Alliksaar, "Tualettide kontsert" 1, rmt: "Olematus võiks ka olemata olla", LR 9-10/1968, lk 47

aga kusagil basseinis
kuigi see ei loe
vajub vette tasakesi
väsinud oboe

• Jüri Üdi, "Orkester Glehni pargis", rmt: "Selges eesti keeles", 1974, lk 12