Kapuuts

Proosa

"Teie teenistuses!" ütlesid Bifur, Bofur ja Bombur, seistes ühte viirgu. Siis riputasid nad varna kaks kollast ja ühe helerohelise kapuutsi, lisaks pika hõbetutiga taevasinise. Viimane kuulus Thorinile, kohutavalt tähtsale päkapikule, ei kellelegi muule kui Thorin Tammiskilbile endale, kes polnud sellest põrmugi vaimustatud, et ta Bilbo uksematile kõhuli maha lendas, Bifur, Bofur ja Bombur kukil. Pealegi oli Bombur määratu paks ja raske. Thorin on tõepoolest väga kõrk ega teinud teenistusest juttugi, aga kui vaene isand Baggins teab kui mitu korda vabandust palus, urahtas ta lõpuks: "Ei ole viga," ja jättis põrnitsemise.

"Nüüd oleme kõik kohal!" ütles Gandalf, silmitsedes kolmeteistkümmend kapuutsi — kolmeteistkümmend kõige paremat lahtinööbitavat pidukapuutsi — ja omaenda kübarat, mis kõik ridamisi nagis rippusid. "Päris lõbus kokkutulek! Loodan, et hilinejate jaoks on ka ikka kehakinnitust ja keelekastet jäetud! Mis see on? Tee? Ei, tänan! Mulle paluksin natuke punast veini."

J. R. R. Tolkien, "Kääbik", tlk Lia Rajandi, 1977, lk 17

Vanaema hingas aeglaselt välja.

"Tule ja istu siia, kus ma sind näen ka. See on kena ja kombekas. Ja olgu otsekohe öeldud, et mina ei karda sind põrmugi."

Pikk mustas rüüs kogu kõndis üle põranda ja istus käepärast seatud tünni otsa, vikatit seina najale toetades. Siis lükkas ta kapuutsi tagasi. Vanaema pani käed rinnale risti ja vahtis külalisele rahulikult otsa, vastates ta pilgule silmast silmakoopasse.

SEE ON MULJETAVALDAV.

"Mul on usku."

TÕESTI? MILLISESSE JUMALASSE NIMELT?

"Lihtsalt usku, tead. Üldiselt."

Terry Pratchett, "Maskeraad", tlk Triinu Pakk-Allmann, Varrak, 2005, lk 71

Mantli külge oli nõeltega kinnitatud suur kapuuts. Ma vajutasin käsivarre kuni küünarnukini selle sisse. Õmbleja pööras pea minu poole ja ütles: Kapuuts on supelmantli süda. Saab nutta ilma taskurätikuta, proovisin eile õhtul. Kapuuts libises mu näo peale ja pühkis pisarad ära, ma ei pidanud midagi tegema. Pistsin sõrme kapuutsi teravikku ja küsisin: Miks sa nutsid.

Ta võttis supelmantli seljast, enne kui ma jõudsin oma sõrme ära võtta. Minu õde ja tema mees põgenesid üleeile. Võib-olla nad jõudsid kohale, nende kaardid näitasid, et see on õige päev. Aga kaardipanemine näitas tuult ja vihma. Võib-olla oli niisugune ilm piiril, siin oli kuiv ja vaikne.

Õmblusmasina nõel surus aeglaselt läbi kapuutsi, pool andis niiti järele. See, mida õmbleja ütles, kostis nii kuivalt kui niidi hüplemine läbi õmblusmasina raudse masinavärgi.

Herta Müller, "Südameloom", tlk Vilma Jürisalu, 2010, lk 138

Mimal olid jalas mustad krimpleenpüksid ja kummisaapad, mis lotendasid põlvede ümber. Ta oli õlgadele visanud viledaks kulunud halli fliisi. Hattie meelest nägi ta seal seistes ja vaadates, kuidas tema minia töötab, välja nagu kapuutsiga vares. Kapuutsiga vares, kes on valmis toidupalukest haarama.
- Ann Cleeves, "Punased luud", tlk Riina Jesmin, 2018, lk 22

Luule

see kirju maailm
argipäevade halli vihmakeebi all
hall nägu hall kapuuts
ainult silmas vilgub sädemeke
/---/
halli keepi seljast kiskuda
pole pühapäevalgi kerge
esmaspäeva vaim on juba kohal
ja hoiab ürghallist kehakattest
küünte ja hammastega kinni

Andres Ehin, "See kirju maailm" kogus "Udusulistaja" (2008), lk 125

Draama

Ei peakott veel mungaks tee.
All hoods make not monks.
- William Shakespeare, "Henry VIII" (u 1613), III vaatus, I pilt, rida 23