Wolfgang Amadeus Mozart

Michel-Barthélémy Ollivier, "Mozart de Conti õukonnas esinemas" (u 1766-1770), Mozart on väike ja istub klavessiini taga.

Barbara Krafft, Wolfgang Amadeus Mozarti postuumne portree (1819)

Wolfgang Amadeus Mozart (ristinimi Joannes Chrysostomus Wolfgangus Theophilus Mozart; 27. jaanuar 1756 Salzburg – 5. detsember 1791 Viin) oli austria helilooja, Viini klassikalise koolkonna esindaja.

Tema kohta

• Kavalehe sissejuhatus ajendab selliste kontsertide külastajaid teistele kaaskuulajatele selgitama, miks ja kuidas tema sisemus muusika valuga kaasa väriseb. Just nüüdsama on ta neid ja nendele sarnaseid ridu kuskil lugenud. Beethoveni valu, Mozarti valu, Schumanni ja Bruckneri valu, Wagneri valu. /---/ Ühele proua doktorile on sarnased muusikalised hirmud juba ammu tuttavad. Juba kümnendat aastat üritab ta Mozarti Reekviemi saladuse jälile jõuda. Senini pole tal õnnestunud oma uurimustes jalatäitki edasi astuda. Tegemist on põhjatu ja salapärase teosega. Meiesugune ei saagi seda teost mõista! /---/ Reekviemi sissemaksu tegi keegi mustas kutsarimantlis saladuslik tundmatu. Proua doktor ja teised, kes on kõik ühte ja sedasama Mozarti elust jutustavat filmi näinud, teavad - tegemist on surma endaga! Selline mõte aitab kuulsust kaitsvasse kesta auku närida ja läbi selle augu kuulsuste külje alla pugeda. (lk 16)
  • Elfriede Jelinek, "Klaveriõpetaja", tlk Liina Truus-Mittermayr, 2005

• Väljapääsutu olukord on d-mollis. Selle avastas Mozart. Ja kasutas seda teadmist "Don Juanis", saatmaks Kivist külalist. Enne Mozartit oli alati võimalik väljapääs leida, alati sai Jumalalt abi paluda. Mozartiga algas kahtlus jumalikkuses. (lk 153)
  • Peter Høeg, "Vaikne tüdruk". Tõlkinud Tiina Toomet. Tallinn: Eesti Raamat, 2008

• Ooper oli võimas.

Laval oli esimene koosseis, ja isegi paar külalistähte.

Miki luges hämaras poolvaljusti mustale taustale kirjutatud ooperilibretot.

Erilist rõõmu tekitasid talle libretos kolm kohta:

Esiteks: kaunist printsi jälitab madu, kuid kolm daami päästavad ta.

Teiseks: manatark ilmub vankril, mida veavad kuus lõvi.

Kolmandaks: lõpus otsustab üks tegelane - lindmees - endale otsa peale teha, sest arvab, et elu on ebaõiglane.

Lõvid polnud muidugi päris, süžee oli tobe ja lindmees jäi ellu, mis oli pettumus. (lk 306-307)

• Undinė Radzevičiūtė, "Kalad ja draakonid", tlk Tiiu Sandrak, 2017

Kirjandus

• Peter Shaffer, "Amadeus" (näidend)