Wikipedia-logo-et.png

Madlike ja Jaanikingu põnn

Allikas: Vikitsitaadid
Jump to navigation Jump to search

"Madlike ja Jaanikingu põnn" on Astrid Lindgreni lasteraamat aastast 1976.

  • „Madlike, sa oled arust ära,“ lausub Liisbet.
  • „“Kas sa meid ikka veel armastad?“ pärib Madlike areldi. „Selge see,“ ütleb Liisbet. Ja ema kinnitab: „Selge see! Väikesed lollikesed, mida te ka välja ei mõtleks, seda ei saa ükski asi ära muuta. Mitte ilmaski!““
  • „Selle kivi all elab troll, on Madlike Liisbetile selgeks teinud. Liisbet usubki seda ja ka Madlike ise on seda juttu peaaegu uskuma jäänud.“
  • „Kas see nurmenukuaas pole tegelikkuses veelgi ilusam kui mälestustes? Ema arvates pole siin veel kunagi olnud nii palju nurmenukke ja kased pole olnud nii õrnrohelised. Ning isa ütleb: „Küllap on see tükike paradiisiaeda, mis on taevast juhuslikult kukkunud parajasti siia Peetrus Karlssoni karjakopli taha.““
  • „Siis algab sünnipäevapidu kaskede otsas. Nad söövad ning joovad ema terviseks õlut ja limonaadi ning laulavad „Ta elagu“, nii et pullid puude all jahmuvad. Isa viipab neile singivõileivaga. „Rohelises salongis pakutakse karastusjooke,“ teatab ta.“
  • „Ema tõstab suurest vakstukotist välja soojad kampsundi ja saunalinad, mis nad endale enne paati ronimist ümber võtavad. Loomulikult mitte isa, tema peab sõudmisega sooja saama. „Peaasi, et ma oma kolm tüdrukut ilma külmetamata koju saan,“ sõnab ta.“
  • „Keegi terves klassis pole kunagi Miiast suuremat hoolinud. Aga tema kompvekkidest hoolitakse küll ning nüüd tunglevad kõik tunni alguse kella oodates kooliõuel tema ümber.“
  • „Kummatigi on ülemõpetaja peale kõige kurjem Alva. Ta on nii vihane, et särtsub. „Kas tal muud teha ei ole, kui oma võimu näidata ja väikesi lapsi kiusata ning peksta? Aga ma ütlen seda, et kui ta sind peaks puutuma, Madlike, võtan ma puuhalu ja löön ta maha.“ Madlikese meelest on seda tore kuulda. Kuigi isa ei taha, et Alva puuhalu võtaks, ta ütleb, et sel juhul poleks temalgi rohkem oidu peas kui ülemõpetajal endal.“
  • „Aga Liisbet,“ ütleb ema, „Niiviisi ei tehta. Mitte kunagi ei tohi taldrikut lakkuda, sa ju tead seda!“ Liisbet istub mõnda aega vaikselt ja juurdleb, siis sõnab ta: „Aga miks nad siis mõtlesid välja sõna l a k k u m a? Kui seda ilmaski teha ei tohi?““
  • „“Võib-olla ma mõtlesin hoopis, et ega see kuigi palju ei aita, kui siit või sealt täisid veidi vähemaks võtta, sellal kui nii palju muud on maailmas viltu ja sellele peaks käed külge panema. Aga sinna ei saa loomulikult meie ema midagi parata.““
  • „Madlike ja Liisbet ei saa aru, miks peaks proua linnapea minestusse langema, kui Alva tema ballile ilmub. Aga see tuleb sellest, et nad ei taipa midagi erinevustest tavaliste inimeste ja peenema seltskonna vahel.“
  • „“Tänan väga, mis minusse puutub, siis ei mingit volangiloba.““
  • „Madlikese meelest on üsna imelik, et osa inimeste juures käib jõuluvana ja osa juures ainult vaestehoolekanne.“
  • „Las sajab pealegi vihma, kui tahab, see on ikkagi kõigest kevadvihm, mõtleb Madlike. Kevadvihm – sellest sõnast on juba kuulda, kui mõnus see on, jah, tulgu pealegi kevadvihma!“