Eraldatus

Proosa

• Visuaalkunstid on alati eksisteerinud teatavas eraldatuses: algselt oli see maagiline või pühaduse sfäär. Kuid see oli samas ka füüsiline eraldatus: koht, koobas või hoone, kuhu ja mille jaoks teos oli loodud. Kunsti kogemine, mis algselt oli ühtlasi rituaali kogemine, seisis väljaspool ülejäänud elu - just selleks, et argielu üle oma mõjujõudu rakendada. Hiljem muutus kunsti eraldatus ühiskondlikuks. See sisenes valitseva klassi kultuuri, eraldudes füüsilises mõttes nende paleedesse ja majadesse. Kogu ajaloo vältel on kunsti mõjuvõim sõltunud isoleerituse mõjuvõimust.

Modernsed reprodutseerimisvahendid on aga hävitanud kunsti mõjuvõimu ja kiskunud selle - või õigupoolest need kujutised, mis on reprodutseeritud - välja igasugusest eraldihoitusest. Esimest korda on kunsti kujutised muutunud põgusaks, kõikjal olevaks, ebaoluliseks, kättesaadavaks, väärtusetuks, tasuta omandatavaks. Nad ümbritsevad meid samamoodi nagu keel. Nad on sisenenud elu peavoolu, mille üle neil endil enam mingit mõjujõudu ei ole.

• John Berger, "Nägemise viisid", tlk Ingrid Ruudi, 2019, lk 32

• [Sinine Daam:] - Mitu maailmareligiooni on läinud liiga kaugele. Katses eraldada kuri heast. Ka kristlus. Mitte et me neid eristama ei peaks. Kuid kui eraldatus muutub liiga rangeks, muutub see ebainimlikuks. Mulle on alati väga meeldinud Leibniz. "Teodiikes" ütleb ta, et Jumal on nagu köögitüdruk. Kui ta leiva küpsetab, annab ta endast parima. Ja kõik käib asja juurde. Ka mustad kriimud koorikul. Teatud mõttes peab ka kurjus olema Jumalast. Teisiti ei oleks võimalik seda maailma välja kannatada. Inimeseks olemist, kõigi meie vigadega. Ma olen alati tundnud, et Leibniz oli suur staarets. Me ei ole lihtsalt jõudnud teda veel kanoniseerida. Kui ta oleks olnud vaba, oleks tema olnud mulle sobiv mees. (lk 329)
  • Peter Høeg, "Vaikne tüdruk". Tõlkinud Tiina Toomet. Tallinn: Eesti Raamat 2008