Pärismaalased ei armasta kiirust, nii nagu meie ei armasta lärmi, parimal juhul on neil seda raske taluda. Nad on ka ajaga sõbrasuhetes ja neil ei tule pähegi seda veeta või surnuks lüüa. Õigupoolest on nad seda õnnelikumad, mida rohkem neile aega antakse, ja kui usaldad oma hobuse kikuju hooleks, samal ajal kui ise külas oled, võid tema näost lugeda lootust, et jääd külla väga kauaks. Neil puhkudel ei ürita ta aega veeta, vaid istub maha ja elab. (lk 158)
Ühel päeval saabus mootorrattaga isa Bernard, tema habetunud nägu säras õndsusest ja võidurõõmust, ta tuli minuga lõunat sööma ja mulle suuri rõõmusõnumeid tooma. Eelmisel päeval, jutustas ta, olid tulnud üheksa noort kikujut Šoti misjoni kirikust ja palunud end roomakatoliku usku võtta, sest mõtiskluste ja arutluste varal olid nad omaks võtnud selle kiriku transsubstantsiatsiooni õpetuse.
Kõik, kellele sellest juhtumist rääkisin, naersid isa Bernard'i üle, ja seletasid, et noored kikujud lootsid Prantsuse misjonist saada suuremat palka, kergemat tööd või jalgratast, ja olid seetõttu mõelnud välja pöördumise transsubstantsiatsiooni alusel. (lk 188)
