Seeria

Proosa

• "Ärge vaadake mulle niimoodi otsa," ütlesin ma, "või muidu ei kanna ma elu lõpuni midagi muud peale oma vanade Lowoodi-rõivaste. Laulatusele sõidan ma sellessamas lillas puuvillases kleidis, aga pärlhallist siidist võite lasta endale hommikukuue teha ja mustast atlassist lõputu seeria veste õmmelda."
  • Charlotte Brontë, "Jane Eyre", tlk Elvi Kippasto, 1981, lk 261

• Nad leidsid kirju rohkeni kui lootsid. Kaks tualettlaua sahtlit olid täis ilusti kokkuseotud kirjapakke.

"Appi!" hüüatas Alleyn. "Fox, kirjad tuleb läbi vaadata. Võib midagi leida. Sina võta see kuhi. Väga erilised. Punase paelaga seotud. Usun, et Pilgrimilt. Jah, seda nad on."

Fox pani prillid ette ja hakkas tuimalt Basil Pilgrimi armastuskirju lugema.

"Väga džentelmenlikud," ütles ta pärast kolme esimese läbilugemist.

"Sul ei vea. Minule on sattunud terve seeria kõige kirglikumaid kirju noormehelt, kes teda oma kibestuses ja teadmatuses miraažiga võrdleb. Jessas, siin on sonett."

• Ngaio Marsh, "Roimakunstnikud", tlk Mark Sinisoo, 1993, lk 123

• Kord aitas Gwen Ralphi fotosid sorteerida, et valida välja pildid, mida seinale riputada. Nad avastasid, et enne oma suviste rohuliblede seeriat oli Ralph teinud ka seeria talvistest rohulibledest, mis nägid välja nagu jaapani kiri. Pooled lumme mattunud kuivad kõrred olid kaldus nagu väikesed pulgad, mida tuuled olid painutanud. Eleanoril oli neid pilte peaaegu talumatult valus vaadata. Ralph oli taas otse nende ellu astunud. Siis jutustas Eleanor Gwenile kummalisest unenäost, mida ta oli vahetult pärast Ralphi surma näinud. Selles oli üksikasju, mida tavalisel fotol ega tavalistes mälestustes pole - peale nägemise oli ta Ralphi käe all tundnud ja haistnud. Kuid fotod, mida Ralph oli vaid paari tolli kauguselt võtnud, tekitasid Eleanoris tunde, et vaatab kõike läbi Ralphi silmade.
  • Elizabeth Hay, "Hilised õhtud eetris", tlk Urve Hanko, 2009, lk 264

• Teater on omapärane nähtus. Tavamõistes mängitakse ühe lavastuse etendusi korduvalt, samas on see ülekirjutamine, sama asi on laiali laotunud, pole enam see üks ajahetk. Tegijate jaoks on lavastus etenduste seeria, suur ajaakende rida, pealtnäha sarnaste tunnustega elemendid. Teatriime loomulikult sünnib ühel hetkel ühes kohas, aga ka argikeskkond pakub teistmoodi kordumatuse teadvustamise hetki. Olen teinud sündmusi, mis toimuvad ainult ühe korra – nimetan seda polügoonteatriks. Teatraalses keskkonnas iga etendus muutub, aga siin ainult ühekordne sündmus ja ajaline element on rohkemgi tunda.
  • Erki Kasemets, intervjuu: Peep Ehasalu, "Kunstnik Erki Kasemets: üksiku asja habrast ilu ma ei märka", ERR, 30.09.2021