Suzanne Simard

Suzanne Simard (2018)

Suzanne Simard (sündinud 1960) on Kanada metsaökoloog. Eesti keeles on ilmunud tema raamat "Finding the Mother Tree" (2021).

"Emapuud otsimas"

Suzanne Simard, "Emapuud otsimas. Metsa tarkuse avastamine", tlk Kalle Klein ja Marju Randlane, 2023.

• Minagi olen omajagu puid langetanud.

Meie planeedil on aga elu lahutamatult seotud surma ja kõdunemisega. Sellest saab alguse uus elu ning sünnist algab uus surm. Sellise ringkäigu mõjul sai minust ühtlasi seemnete külvaja, puude istutaja, võsude hoidja, osa kogu tsüklist. Ka mets ise on osa tunduvalt suurematest tsüklitest, mille käigus tekib muld, liigid rändavad ja ookeanivesi ringleb. Mets on värske õhu, puhta vee ning vajaliku toidu allikas. Meile väga tarvilik tarkus peitub just selles, kuidas loodus midagi annab ja võtab, teeb vaikseid kokkuleppeid ja otsib tasakaalu.

Selles on erakordset heldust. (lk 15)

• Vanemad puud oskavad ära tunda, millised seemikud on nende järglased.

Vanad puud hoolitsevad noorte eest ning varustavad neid toidu ja veega, nagu meie teeme oma lastega. Sellest kõigest piisab, et korraks aeg maha võtta, sügavalt sisse hingata ning mõtiskleda metsa sotsiaalse iseloomu ja selle tähtsuse üle evolutsiooni kontekstis. Seeneniidistik näib andvat puude käsutusse võrgustiku, mille abil nad kohastuvad ümbritseva keskkonnaga. See pole aga veel kõik.

Need vanad puud on oma lastele emaks.

Emapuud. (lk 18)

• Mets näib alati kõike mäletavat.

Isegi siis, kui tahaksime, et ta meie patud unustaks. (lk 21)

• Jooksin mööda rada pisut edasi, et korjata ühe himaalaja kase tüve juurest veidi huumust. Seal oli huumus kõige magusam, sest tore laialehine puu eritas kõrge suhkrusisaldusega mahla ja igal sügisel langes sellelt ohtralt toitainerikkaid lehti. Peale selle meelitas kasekõdu ligi vihmausse, kes segasid huumuse allpool lasuva mineraalse mullaga, ent see mind ei häirinud. Mida rohkem vihmausse, seda toekam ja maitsvam oli huumus, ning ma olin olnud innukas mullasöödik alates hetkest, kui ma roomama õppisin.

Ema pidi mulle pidevalt ussitõrjet tegema. (lk 51)

• Mulle meenusid Mabeli järve ääres kasvanud saprotroofsed austerservikud, mille siledad kreemikarva kübarad katsid mahalangenud lehti ja kõdunevaid kasenotte. Puid, mille olid tapnud patogeensed külmaseened. Tõhusa lagundava toimega austerservikud tapsid ja seedisid ka putukaid, et rahuldada oma valguvajadust. Seened olid sama mitmekesised nagu nende kasvukohad ning ühtlasi olid nad rööprähklemise meistrid. (lk 79)
• Olin aru saanud, et _kui kogemata mükoriisaseened hävitada, põhjustab see ka puude surma_. Puid aitab see, kui kasutada kohalike taimede abi huumuse saamiseks ja viia huumuses sisalduvad seened tagasi istandiku mulda. Kauguses nägin helikoptereid orge kemikaalidega pritsimas, et hävitada haavad, lepad ja kased ning kasvatada nende asemel tulusaid kuuski, mände ja nulge. Vihkasin seda heli. Ma pidin sellele lõpu tegema. (lk 157-158)
• Minu katsete käigus tehtud mõõtmised selgitasid ainult osa olukorrast. Need ei näidanud seda, mida me veel täielikult näha ei saanud: kuidas mände aitavad sümbiootilised bakterid ja mükoriisa leppade juurtes ning teised nähtamatud olevused mulla sees. Ja need ei näidanud suuremat pilti: seda, et ressursside kohta käiv suhtlus ei tähenda sugugi kõige kuulumist võitjale, vaid hoopis andmist ja võtmist, vähese ärakasutamist suuremal eesmärgil ning pikemas perspektiivis tasakaalu saavutamist. (lk 192)
• Metsamajanduses pöörame me tähelepanu eelkõige domineerimisele ja konkurentsile. Sama tehakse põldudel viljakasvatamisel. Ja farmides loomakasvatamisel. Me paneme rõhku fraktsioonidele, mitte koalitsioonidele. Metsanduses avaldub domineerimise teooria umbrohutõrjes, istikute vahekauguse kindlaksmääramises, harvendamises ja muudes meetodites, mis soodustavad hinnaliste isendite kasvu. Põllumajanduses põhjendatakse sama teooriaga miljoneid dollareid maksvaid pestitsiidi-, väetamis- ja geneetilisi programme, mille eesmärk on toetada kõrge saagikusega monokultuuri mitmekesiste põldude asemel. (lk 220)
• Istusin kabinetis rabatult. Paberikased ja ebatsuugad vahetasid võrgustiku kaudu fotosünteesitud süsinikku mõlemas suunas. Veelgi uskumatum oli aga see, et ebatsuugad said paberikaskedelt tunduvalt rohkem süsinikku, kui neile tagasi andsid.

Kased polnud kaugeltki "neetud umbrohi", vaid hoopis loovutasid heldelt ebatsuugadele eluks vajalikke varusid! Süsiniku hulk oli hämmastav - seda oli piisavalt palju, et ebatsuugad said seemneid kasvatada ja paljuneda. Kõige rohkem lõi mind aga tummaks varjutamise mõju: mida rohkem varju kask heitis, seda rohkem ta ebatsuugale süsinikku loovutas. Kased tegid ebatsuugadega täielikku koostööd.(lk 249-250)

• Puudevaheline süsinikuvool muutus kasvuperioodil. Erinevalt suvest, mil kased saatsid ebatsuugadele rohkem süsinikku, toimetasid ebatsuugad seda kevadel ja sügisel rohkem kaskedele. Selline vahetussüsteem kahe liigi vahel, mis muutus eri aastaaegadel, viitas sellele, et puud osalevad keerukas vahetusskeemis, mis saavutab tõenäoliselt aasta jooksul tasakaalu. (lk 272)
• Arvud näitasid, et metsa kasv väheneb iga järjestikuse saja-aastase raie- ja tõrjetsükliga. Ilma seltsilistest kaskedeta,kelle mikroobid töötlevad mükoriissetes võrgustikes fIlämmastikku ja kelle bakterid aitavad kaitsta ebatsuugasid juurehaiguse vastu, kahaneb ainult ebatsuugadest koosnevate puistute kasv pooleni sellest, mida võib näha koos kaskedega kasvamisel. (lk 275)
• Järgmisel kevadel tegin endale aia.

See polnud mingi vanamoeline aed, vaid põhines nendel avastustel, mille olin teinud, kui Kelly suri. Selline aed, kus taimed said varusid jagada ja üksteist abistada. Seal ei olnud nad istutatud eraldi ridadesse, vaid segamini, et nad saaksid omavahel suhelda. Üksteise eest hoolitseda. Võtsin aluseks põlisameeriklaste meetodi, mida kutsutakse kolmeks õeks - maisi, kõrvitsaid ja ube kasvatatakse koos, et kõigi kasvu soodustada. (lk 276)

• Mõni nädal pärast tärkamist olid kõigi taimede juured mükoriissed, omavahel kokku seotud. Tõmbasin ühe oataime välja ja nägin kogu juure pikkuses tillukesi valgeid mügaraid, milles elasid lämmastikku siduvad bakterid. Oad töötlesid lämmastikku ja lisasid seda mullavalli, mida nad jagasid maisi ja kõrvitsatega. Mais tegi omalt poolt vastuteene ja pakkus ubadele tuge, et nad saaksid ülespoole ronida. Kõrvitsad toimisid multšina, nad hoidsid mulla niiskena ning umbrohu ja putukad eemal. (lk 277)
• Keerukuses, ühises tegutsemises ja koostöös on oma graatsia, mida võime leida iseendaski, selles, mida me teeme üksinda, kuid ka kõiges, mida me ühiselt korda saadame. Meie enda juured ja süsteemid põimuvad ja segunevad, need kasvavad üksteise sisse ja siis üksteisest eemale ja uuesti tagasi lugematutel põgusatel hetkedel. (lk 278-279)
• "Kliimamuutus? Selle pärast pole meil küll vaja muretseda," ütles keegi. Tõepoolest, ülemaailmsete muutuste kohta oli veel nii vähe teada, et me polnud seni osanud seostada näiteks üraskite pealetungi soojenevate talvedega. Kuna paljudki asjad polnud veel selged, polnud valitsusel kohustust kliima kohta käivatesse hoiatustesse tõsiselt suhtuda.

"Igatahes keskkonnakaitseameti arvates on küll," vastasin ma, olles isegi üllatunud, kuivõrd enesekindlalt see kõlas. "Ma olen prognoose näinud ja õige pea saab kliimamuutusest meie jaoks suurim oht. Me peame kased ja haavad kiiresti kasvama saama ning lisama mulda märksa rohkem süsinikku, nii et see oleks tule eest kaitstud." Selgitasin, et Kanadas põhjustasid metsatulekahjud enamikul aastatel suuremaid süsihappegaasi heiteid kui fossiilkütuste põletamine ja et me peame üritama seda riski vähendada, planeerides segametsadega piirkondi okaspuumetsade asemel ning kaskede ja haabadega koridore, mis toimiksid tuletõketena, sest nende lehed on niiskemad ja vaiguvaesemad kui okaspuude okkad.

"Mingit kliimamuutust ei ole ju olemas," vaidles nokamütsiga metsamees. "Näiteks praegune suvi on olnud kõige külmem ja märjem kogu ajaloos." (lk 312)

• "Kuule, preili Kask," kähvas Rick, "kas sa oled enda arvates mingi ekspert?"

Olin ennegi kuulnud, et mind kutsuti seljataga selle hüüdnimega. "Kask" oli avalikus kohas kasutatav leebe versioon sellest nimest, mida mõned neist minu kohta omavahel kasutasid.

Siis läks ta täiesti endast välja. "Sul pole vähimatki aimu, kuidas metsad töötavad!"

Laps liigutas end mu kõhus esimest korda ja ma tundsin pööritust.

"Sa oled ikka kuradi naiivne, kui sa arvad, et me jätame kogu selle umbrohu alles puid tapma!" räuskas Rick. (lk 318)

• Siinne mets oli ka nagu internet - World Wide Web (ülemaailmne võrgustik). Kuid arvutite asemel, mis on ühenduses juhtmete või raadiolainete kaudu, ühendasid neid puid mükoriisaseened. Mets oli nagu keskuste ja satelliitide süsteem, milles vanad puud olid suurimad tugijaamad, nooremad väiksema koormusega sidesõlmed ja sõnumeid saadeti edasi tagasi seeneühenduste kaudu. 1997. aastal, kui ajakirjas Nature avaldati mu artikkel, panid nad sellele nimeks wood-wide web (metsavõrgustik), ning see nimetus osutus märksa täpsemaks, kui olin arvata osanud.(lk 347-348)
• Olime tudengitega juba välja selgitanud, et sügavale ulatuvate juurtega puud toimetasid öösiti vett hüdraulilise tõstejõu abil mulla pindmisse kihti ja jagasid seda lühemate juurtega taimedega, et aidata kogu kooslusel pika põua ajal ühtseks jääda. Ilma sellise ühenduseta ootaks seemikuid kuumadel augustipäevadel kiire surm. Okkad läheksid punaseks, tüvele tekiksid põletushaavad ning lume tulekuks poleks väikesest taimest enam jälgegi. Noorte uustulnukate jaoks on väikesed lisavarud rasketel hetkedel elu ja surma küsimus. (lk 350)
• Süsinikuvooluga täpselt sünkroonis oli mändide kaitseensüümide - neid oli kokku neli - hulk väga palju kasvanud ning see toimus ainult siis, kui männid olid maa all ebatsuugadega ühenduses. Isegi väike vigastus ebatsuugadel tõi kaasa ensüümitoodangu muutuse mändidel. Ebatsuugad teavitasid mände oma probleemidest kahekümne nelja tunni jooksul. (lk 389)
• Võib-olla peaks ühiskond vanu emapuid alles hoidma — mitte raiuma neist enamikku maha - , et nad saaksid loomulikul viisil oma seemneid maha puistata ja järglaste eest hoolitseda. Võib-olla polnud vanade puude mahavõtmine, isegi kui nad enam terved ei olnud, üldsegi hea mõte. Surijatel on palju anda. Me teadsime niigi, et põlispuud on elupaigaks just neist sõltuvatele lindudele, imetajatele ja seentele. Et vanad puud talletavad tunduvalt rohkem süsinikku kui noored. Nad kaitsevad tohutuid mullas peituvaid varusid ning on magevee ja puhta õhu allikad. Need vanad hinged on läbi teinud suuri muutusi ja see on mõjutanud nende geene. Muutuste käigus on nad kogunud üliolulist tarkust ja annavad seda edasi oma järglastele, et pakkuda neile kaitset, hüppelauda uute põlvkondade jaoks ja vundamenti, millelt kasvama hakata. (lk 415)
• Mary Thomase ema ja vanaema Macrit olid talle õpetanud, et kaski tuleb tänada, kunagi ei tohi neilt võtta rohkem kui tarvis ning tänutäheks tuleb tuua ohvriand. Mary Thomas oli isegi nimetanud kaski emapuudeks ammu enne seda, kui mina selle väljendi avastasin. Mary hõim oli tuhandeid aastaid teadnud seda kaskede kohta. See teadmine oli saadud elust metsas, nende kallis kodus, ning õpitud kõigilt teistelt elusolenditelt, kellesse suhtuti nagu võrdsetesse kaaslastesse. Sellise võrdsuse juures jookseb aga ummikusse Lääne filosoofia, mille järgi meie oleme teistest kõrgemad ja domineerime kogu ülejäänud looduse üle. (lk 432-433)
• Ülikoolis oli mind õpetatud ökosüsteemi lahti võtma, osadeks lammutama ning uurima puid, taimi ja mullastikku eraldi, et saada metsast objektiivne pilt. Selline tükeldamine, kontrollitus, liigitamine ja lahterdamine pidid tagama uurimistulemuste selguse, usaldusväärsuse ja kindluse. Kui ma sellesama õpetuse järgi süsteemi lahti lammutasin, et tükke uurida, suutsin avaldada oma uurimistulemused ning sain peagi teada, et sellist uuringut, mis puudutab kogu ökosüsteemi mitmekesisust ja seotust, on praktiliselt võimatu trükis avaldada. See pole tõestatud! tõstsid kriitikud mu esimeste artiklite peale kisa. Kuidagi õnnestus mul oma ruudustike, faktoriaalsete katseplaanide, isotoopide, massispektromeetrite, stsintillatsiooniloendurite ja ainult statistiliselt moluliste erinevuste arvestamisega jõuda lõpuks pika ringiga välja põlisrahvaste ammuse tarkuseni: mitmekesisus on oluline. Ning universumis on kõik seotud - mets ja preeria, maa ja vesi, taevas ja muld, vaimud ja elavad, inimesed ja kõik muud olendid. (lk 433-434)
• Emapuudest istikud ujutasid mükoriisse võrgustiku oma süsinikuenergiaga üle ning see jõudis edasi nende sugulaste okastesse, andes neile edasi eluks vajalikku. Et voilá! Lisaks näitasid andmed, et mähkurlaste või kääridega tekitatud kahjustuste mõjul hakkasid emapuudest istikud sugulastele veelgi rohkem süsinikku toimetama. Tumeda tulevikuga silmitsi seistes andsid nad oma elujõu otse järglastele edasi, et aidata neil ees ootavateks muutusteks valmistuda.

Surm tegi elu võimalikuks, vanad toitsid oma noori järeltulijaid. (lk 440)

• Arusaam emapuust, tema seotusest kõige ümbritsevaga jõudis isegi Hollywoodi - sellel põhines puumaailm filmis "Avatar". Tugev mõju, mida see film inimestele avaldas, tuletas mulle meelde, kui eluliselt vajalik on inimestele suhe ema, isa, laste ja perega - nii enda kui teiste omadega - ning puude, loomade ja kõikide looduses leiduvate elusolenditega, kes moodustavad ühtse terviku. (lk 446)
• Põlisrahvaste tarkus räägib leviisia õitsemise, lõhede rännete ja kuu faasidega arvestamisest. Teadmisest, et memoleme seotud maaga - puude, loomade, mulla ja veega - ning üksteisega, et meil lasub kohustus nende ühenduste ja varude eest hoolt kanda, tagada nende ökosüsteemide jätkusuutlikkus tulevaste põlvkondade jaoks ning austada neid, kes on meist vanemad. Tuleb astuda kergelt, võtta ainult seda, mida vaja, ning omalt poolt midagi vastu anda. Näidata üles alandlikkust ja sallivust kõige suhtes, kellega me eluringis seotud oleme. Metsanduse valdkonnas töötamise aastad on aga näidanud mulle sedagi, et liiga paljud nendest, kes langetavad otsuseid, ei taha loodusesse niimoodi suhtuda ja nad arvestavad ainult selle osaga teadusest, mille nad ise välja valivad. Tagajärjed on muutunud liiga laastavaks, et neid ignoreerida. (lk 450)
• Kõige alus on mõistmine, et puudel ja taimedel on agentsus. Nad tajuvad, loovad seoseid, suhtlevad ja käituvad erineval viisil. Nad teevad koostööd, langetavad otsuseid, õpivad ja peavad meeles - need on omadused, mida me seostame tavaliselt aistmisvõime, tarkuse ja intelligentsusega. Kui me märkame puude, loomade ja isegi seente - kõikide inimesest erinevate liikide - agentsust, tunnistame seeläbi, et nad väärivad sama palju austust, nagu meie enda suhtes üles näitame. Me võime jätkata planeedi tasakaalu lõhkumist igalaastal suurenevate kasvuhoonegaasidega või tasakaalu taastada, kui me tunnistame, et ühe liigi, ühe metsa, ühe järve kahjustamine mõjutab kogu keerukat võrgustikku. Ühe liigi väärkohtlemine tähendab kõikide väärkohtlemist. (lk 451)
• Maailmas pole ühtegi tähtsusetut hetke. Midagi ei tohi kaotsi lasta. Kõigel on mõte ja kõik vajab hoolt. See on minu tõde. Võtkem see omaks. Ja siis näeme, kuidas see kõike parandab. Nii lihtsalt, ikka ja alati, toob see kaasa külluse ja armulikkuse. (lk 463-464)
• Kui me mõistame, et puud, taimed ja mets on aistmisvõimelised, muutub meie armastus ja empaatia nende vastu sügavamaks ning see viib uuenduslike lahendusteni. Edu võti seisneb pöördumises looduse enda intelligentsuse poole. (lk 467)