Lawrence Lessig

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lawrence Lessig 2008. aastal
"Vaba kultuur", eesti keeles ilmunud 2017

Lester Lawrence Lessig III (Lawrence "Larry" Lessig) (sündinud 3. juunil 1961, Rapid City, Lõuna-Dakota, USA) on Ameerika jurist, õigusfilosoof ja poliitiline aktivist. Tema tuntuim raamat on "Vaba kultuur".

"Vaba kultuur"[muuda]

Tsitaadid väljaandest "Vaba kultuur, ehk, Loovuse loomus ja tulevik", tõlkinud Jaagup Irve, Raul Veede. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus ja MTÜ Wikimedia Eesti, 2017.

  • Vaba kultuur ei ole autoriõigusteta kultuur, nii nagu ka vaba turg ei ole turg, kus kõik on vabalt saada. Vaba kultuuri vastand oleks “loakultuur” – kultuur, milles autorid loovad ainult võimuomajate või varasemate autorite loal. (lk 9)
  • Valitsus ja valitsusasutused on aegade algusest peale kaaperdatavad olnud. Suurem tõenäosus selleks on siis, kui võimukad huvigrupid satuvad vastamisi juriidilise või tehnoloogilise muutusega. Needsamad huvigrupid mõjutavadki valitsusi end kaitsma. Selle kaitse retoorika on alati üldsuse huvide kaitsmise vaimus, ent reaalsus on tihti täiesti teistsugune. Ühe ajastu tõsikindlad tõed, mis omapäi jäetuna variseksid põrmu, säilivad sellise vaevumärgatava poliitprotsesside hõivamise tõttu. (lk 20)
  • Kahekümnenda sajandi alguse raadio ja üheksateistkümnenda sajandi raudtee tänapäevased vasted kasutavad oma võimu ja püüavad panna õigussüsteemi end uute tõhusamate, kirevamate kultuuriehitamise viiside eest kaitsma. Nad suudavad muuta internetti enne, kui internet neid endid muudab. (lk 22)
  • Olen intellektuaalse omandi mõistest üha rohkem hämmingus ja, mis veelgi olulisem, hämmingus selle võimest poliitikute ja kodanike kriitilist mõtlemist pärssida. Ajaloos pole kunagi varem olnud hetke, mil meie “kultuur” oleks olnud rohkem kellegi “omanduses” kui täna. Ja ometi ei ole ajaloos olnud kunagi varem hetke, mil võim kultuuri kasutusviiside üle oleks sedavõrd kõhklusteta omaks võetud. (lk 24)
  • Vabad kultuurid on kultuurid, mis jätavad teistele tuletamiseks palju ruumi; mittevabad või loapõhised kultuurid jätavad palju vähem. Meie kultuur oli vaba. Ta on seda üha vähem. (lk 39)
  • Me rajame tehnoloogia, mis võtab Kodaki maagia, segab liikuvad pildid ja heli, lisab kommentaariruumi ja võimaluse seda loovust kõigiga jagada. Kuid samas loome ka seaduse selle tehnoloogia sulgemiseks. (lk 55)
  • Kui “piraatlus” tähendab loomevara loata kasutamist – juhul, kui väide “kui on väärtus, peavad kellelgi olema ka õigused” on tõene –, siis on kogu sisutööstuse ajalugu piraatluse ajalugu. Tänase “suure meedia” iga oluline sektor – filmid, plaadid, raadio ning kaabeltelevisioon – sündis teatud tüüpi piraatlusest. (lk 61)
  • Internet on Orwelli raamatukogu – pidevalt täienev, kuid usaldusväärse mäluta. Vähemasti kuni Minevikumasina[1] tekkeni. Minevikumasina ja Internetiarhiivi abil näeme interneti minevikku. Sul on võime näha asju, mida mäletad. Veelgi olulisem: võib-olla on sul ka võimalus leida midagi, mida sa ei mäleta ning mille võiksid teiste meelest unustada. (lk 110)
  • Digitaalrevolutsiooni ilmselt üks kõige olulisem omadus on, et esimest korda pärast Aleksandria raamatukogu on võimalik kujutleda kogu avalikult loodud ning jagatud kultuuri terviklikku arhiivi. Tehnoloogia lubab meil kujutleda kõigi trükitud raamatute arhiivi ning üha paremini suudame ette kujutada ka kõigi liikuvate piltide ja helide arhiivi. /---/ Insenerid on seega sellise arhiivi loomise hinnaprobleemi kõrvaldanud. Kuid juriidilised kulud säilivad. Sest nii väga, kui me neid ka “arhiivideks” kutsuda ei soovi, nii südantsoojendav kui “raamatukogu” mõte meile ka ei tundu, on sellesse digitaalruumi talletatud “sisu” ühtlasi ka kellegi “omand”. (lk 114-115)
  • Looming vajab, et omanikel poleks absoluutset kontrolli loodu üle. (lk 118)
  • Sellest, et tehnoloogia on ühe kindla ärimudeli toimimist nõrgestanud, ei järeldu valitsuse kohustus vana ärimudeli toetamist jätkata. (lk 126)
  • Mõtteturu reguleerimine on valitsuse jaoks alati halb valik. (lk 127)
  • Autoriõigusi tagava tehnoloogia loomine tähendab, et autoriõiguste kontroll ei sõltu enam tasakaalustatud poliitikast. Autoriõigusi kehtestavad eraomanikud nii, nagu soovivad. Vähemasti mõnes kontekstis on see fakt kahjutu. Kuid mõnes kontekstis saab sellest katastroofi seeme. (lk 144)
  • Autoriõiguste valdaja tõlgendus seadusest jõuab autoriõigustega kaitstud sisu edastavatesse seadmetesse üha sagedamini. Reegleid kehtestab seaduse asemel kood. Koodipõhise reguleerimise probleem on selles, et erinevalt seadusest puudub koodil häbitunne. (lk 145)
  • Meie ajaloos pole kunagi olnud hetke, mil sedavõrd vähestel olnuks kontroll sedavõrd suure hulga kultuuri loomise üle. (lk 166)
  • Interneti tekitatud kaose keskel toimub enneolematu vallutuskäik. Seadust ja tehnoloogiat nihutatakse suunas, mis annab sisuvaldajatele kultuuri üle niisuguse võimu, nagu neil kunagi varem olnud pole. Sellesse äärmuslusse sumbuvad paljud võimalused uuendusteks ja uueks loominguks. (lk 174)
  • Meeletu juriidilise vastutuse oht koos autoriõiguste sogaste piiridega tekitab olukorra, kus innovaatorid saavad turvaliselt tegutseda vaid siis, kui neil on luba eelmise põlvkonna dominantselt tööstuselt. (lk 181)
  • Vaba kultuuri asemel loakultuuri ehitamine on esimene neist olulistest viisidest, kuidas minu kirjeldatud muutused innovatsiooni koormama hakkavad. Loakultuur tähendab juristide kultuuri – kultuuri, milles loomine tähendab kõnet oma juristile. (lk 184)
  • Sisu tõhusam jagamisvõimalus tähendab, et sisutööstusel on keerulisem sisu jagamist kontrollida. Üks ilmne võimalus selle tõhususe vastu reageerida oleks muuta internet vähem tõhusaks. Kui internet “piraatlust” võimaldab, tuleb vastuseks interneti põlvekedrad purustada. (lk 185)
  • Nüüd, kus tehnoloogia lubab Aleksandria raamatukogu taastada, takistab seda seadus. Ning see ei sega meid autoriõiguste ühegi vajaliku eesmärgi huvides, sest autoriõiguste eesmärk on toetada kultuuri levikut äriturul. Me räägime kultuurist pärast seda, kui ta on oma ärielu lõpetanud. Selles kontekstis ei ole autoriõigustel mitte mingisugust teadmiste levitamist toetavat otstarvet. Selles kontekstis ei ole autoriõigus vaba väljenduse mootor. Autoriõigusest on kujunenud pidur. (lk 213)
  • Eldredi seadust tõkestades püütakse tagada, et mitte miski enam avalikku omandisse ei jõuaks. See on järjekordne katse tagada, et avalik omand ei konkureeriks, et ei kasutataks teoseid, mida ei juhita ärilistel alustel. Katse tagada, et äriliselt ei kasutataks mitte ühtki teost, mil puudub nende luba. (lk 238)
  • Kui peaks kõigile ilmseks muutuma, et valitsus ei otsi tasakaalu, et valitsus on vaid kõige tugevamate lobigruppide tööriist, et mõte valitsusele teistsuguste standardite kehtestamisest on absurdne, et mõte valitsuselt vale asemel tõde küsida on naiivne, siis kelleks meie, maailma kõige tugevam demokraatia, muutunud oleme? (lk 250-251)
  • Seaduste, kohtute ja võrgu ehituse kaudu on autoriõiguste valdajad suutnud muuta interneti algset olemust. Kui võrgu algne arhitektuur ühtki õigust ei piiranud, siis tulevases arhitektuuris on vaikimisi “kõik õigused reserveeritud”. Interneti arhitektuur ja seda ümbritsev kallutavad olukorda üha enam selle poole, et igasuguse sisu kasutamine nõuab luba. Tänasele internetile nii omane “Kopeeri ja kleebi” maailm muutub varsti painavaks maailmaks, milles loomeinimese põhitöö on hankida kopeerimiseks ja kleepimiseks lubasid. (lk 256-257)
  • Kujutlegem kõike seda ägedat, mida meie lapsed võiksid digitehnoloogia abil ehitada – filme, muusikat, veebilehti ja blogisid. Kujutlegem, mida kogukonnad ühiselt ehitada võivad – vikid, laudaehitustalgud või aktivism millegi muutmiseks. Mõelgem loomingule ja kujutlegem, kuidas sellesse masinavärki külma suhkrusiirupit kallatakse. See oleks Brežnevi Venemaa. (lk 282)


Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel
  1. Wayback Machine.