Avalik omand

Avalik omand (inglise keeles public domain) on angloameerika õiguses kogum vaimse tegevuse tulemeid, mis on intellektuaalomandi õiguse kaitseta, sest kaitse kehtivus on lõppenud, kaitse on kaotatud või kaitset ei kohaldata. Lühidalt öeldes on avalik omand kultuur, mis pole kellegi oma ning on kõigile vaba ja tasuta.

Proosa

• Nõnda on peaaegu kõik matkimine. "Pärsia kirjade" mõte tuli "Türgi salakuulajast". Boiardo matkis Pulcit, Ariosto matkis Boiardot. Kõige algupärasemad mõistused laenavad üksteiselt. Miguel de Cervantes tegi oma Don Quijotest narri; kuid öelge, on's Orlando midagi muud? Oleks raske otsustada, kas rändrüütlid muutis naeruväärsemaks Cervantese groteskne pilt või Ariosto külluslik kujutlusvõime. Metastasio võttis suurema osa oma oopereist meie Prantsuse tragöödiatest. Mitmed Inglise kirjanikud on meid kopeerinud ilma seda sõnagagi mainimata. Raamatutega on sama lugu kui tulega meie koldes: me läheme naabri juurde süte järele ja süütame tule, kui naaseme koju, anname selle siis edasi teistele ning see kuulub kõigile.
  • Voltaire, "Filosoofilised kirjad": "XII kiri: Hr Pope'ist ja teistest kuulsatest poeetidest" (1756)

• Raamat kui raamat kuulub autorile, mõttena aga kuulub ta inimkonnale – ja see sõna pole mitte liiga kõrgelennuline. See on kõigi mõistuslike olendite õigus. Kui tuleks ohverdada üks kahest õigusest – kas kirjaniku õigus või inimvaimu õigus, siis peaks see kindlasti olema kirjaniku õigus, sest meie ainus mure on avalik huvi, ja ma väidan, et kõik muud huvid peavad seisma meie omast kõrgemal.
  • Victor Hugo, Rahvusvahelise kirjanike kongressi avakõne, 1878

• Meie turud, meie demokraatia, meie teadus, meie vaba sõna traditsioonid ja meie kunst sõltuvad märksa enam avalikus omandis olevast või vabalt kättesaadavast materjalist kui omandiõigustega kaetud informatsioonilisest materjalist. Avalik omand ei ole mingi kleepuv jäänus, mis jääb üle, kui kogu hea kraam on omandiõigusega kaetud. Avalik omand on koht, kust murrame oma kultuuri ehitusplokke. Tegelikult hõlmab see enamiku meie kultuurist.
  • James Boyle, "The Public Domain", 2008, lk 40

• Ehkki autoriõigus ei mänginud lääne tsivilisatsiooni suurimate meistriteoste sünnis vähimatki rolli, oli avalik omand seevastu elutähtis. Loomulikult ei kasutatud seda mõistet enne, kui autoriõigus ta eitusena esile kutsus. Enne autoriõigust oli kõik avalik omand – rikkalik varamu, mida kunstnikud võisid kasutada kaudse allikana ja otseseltki, et luua selle alusel uusi teoseid ilma kelleltki luba küsimata.
• Kui Mozart komponeeris "Figaro pulma", ei pidanud ta alustama läbirääkimisi Prantsuse kirjaniku Beaumarchais'ga, kes kirjutas näidendi, millel ooper põhineb. Samamoodi poleks Beethovenile pähegi tulnud, et ta peaks küsima Schillerilt luba, et kasutada oma üheksanda sümfoonia finaalis luuletust "Ood rõõmule", või kooskõlastama iga tekstis tehtud muudatuse luuletajaga. Nad kõik eeldasid, et neil on vabadus kasutada nende eelkäijate ja kaasaegsete teoseid, ning möönsid, et nende endi teostega võivad teised samamoodi talitada.
• Tänapäeval toob autoriõiguslik monopol kaasa sedavõrd jõulised õiguslikud ja majanduslikud ähvardused, et ta mitte ei õhuta loometuld, vaid lämmatab selle sootuks. Kui me tahame saada rohkem niisuguses laadis ja mõõdus suurt kunsti, nagu lõid Shakespeare ja teised temasugused geeniused, vajame rohkem avalikku omandit, mitte rohkem autoriõigust.
  • Glyn Moody, "Loovuse südames asub avalik omand". Tõlkinud Raul Veede. Wikimedia Eesti blogi, 25. jaanuar 2019