Miguel de Cervantes

Juan Martínez de Jáuregui y Aguilar (?), "Cervantese portree". Tegelikult ei ole teada ühtki portreed Cervantesest, mille puhul uurijad võiksid kindlalt väita, et pildil on tõesti Cervantes.

Don Miguel de Cervantes Saavedra (29. september 1547 Alcalá de Henares – 23. aprill 1616 Madrid) oli Hispaania luuletaja ning romaani- ja näitekirjanik.

Tema kohta

• Kõige algupärasemad mõistused laenavad üksteiselt. Miguel de Cervantes tegi oma Don Quijotest narri; kuid öelge, on's Orlando midagi muud? Oleks raske otsustada, kas rändrüütlid muutis naeruväärsemaks Cervantese groteskne pilt või Ariosto külluslik kujutlusvõime. Metastasio võttis suurema osa oma oopereist meie Prantsuse tragöödiatest. Mitmed Inglise kirjanikud on meid kopeerinud ilma seda sõnagagi mainimata. Raamatutega on sama lugu kui tulega meie koldes: me läheme naabri juurde süte järele ja süütame tule, kui naaseme koju, anname selle siis edasi teistele ning see kuulub kõigile.
  • Voltaire, "Filosoofilised kirjad": "XII kiri: Hr Pope'ist ja teistest kuulsatest poeetidest" (1756)

• Aeg on praegu suurepärane uue Cervantese ilmumiseks. Cervantese ajad on käes, aga Cervantest veel ei ole. Narrid on kohal, aga roosk puudub veel.
  • Georg Christoph Lichtenberg, "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, Loomingu Raamatukogu 28/1972, lk 30

• Inimene, keda tema aja ja koha standardid ei toeta ning kes seetõttu on paljalt naeruvääristamise tuulte kätte jäetud, on Euroopa kirjanduses unustamatult üles joonistatud Don Quijote kujus. Cervantes võttis ikka veel abstraktselt austatud traditsiooni ja suunas sellele muutunud praktiliste standardite rambivalguse ning tema vaesest vanast mehest, ühe teise põlvkonna romantilise rüütellikkuse ortodokssest toetajast sai kohtlane tegelane. Tuuleveskid, millega Don Quijote piigivõitlust pidas, olid olnud äsja kadunud maailma tõsised vastased, aga nendega piigivõitluse pidamine ajal, mil maailm neid enam tõsiselt ei võtnud, oli jampsimine. Ta armastas oma Dulcinead rüütellikkuse parimate traditsioonide kohaselt, aga selleks hetkeks oli moes juba armastuse teistsugune versioon ning tema kirglikkust loeti hullumeelsuseks.
  • Ruth Benedict, "Kultuurimustrid". Tõlkinud Tõnu Ülemaante, 2016, lk 290

• Ainus kontekst, milles võib tabada mingi romaani väärtust, on euroopa romaani ajalugu. Romaanikirjanik ei pea aru andma mitte kellelegi peale Cervantese.
  • Milan Kundera, "Romaanikunst". Tõlkinud Triinu Tamm. Loomingu Raamatukogu 11/12 1998, lk 120

• Võib ju öelda, et "Moby Dick" jutustab loo merekarust, kelle kinnisideeks on üks valge vaal, keda ta jälitab kõikides maailma meredes, ning et "Don Quijote" jutustab loo ühe pooleldi hullumeelse rüütli seiklustest ja ebaõnnest La Mancha tasandikel, kui ta püüab korrata rüütliromaanide kangelaste vägitegusid. Kuid kas keegi, kes neid romaane lugenud on, tunneks nendes "sisukirjeldustes" ära need lõputult rikkalikud ja peenekoelised universumid, mille on loonud Melville ja Cervantes?
  • Mario Vargas Llosa, "Kirjad noorele romaanikirjanikule", tlk Ott Ojamets, LR nr 15/16 2011, lk 20

Kirjandus

• Justa Kurfeldt, "Miguel de Cervantes Saavedra", 1934