Intellektuaalomand

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lawrence Lessig on üks tänapäeva tuntuimaid õigusfilosoofe, kes on intellektuaalomandit põhjalikumalt käsitlenud.

Intellektuaalomand on vaimne looming kui eraomand ning sellele omandile rakendatavad õigused. Tänapäeval jagatakse intellektuaalomand tavaliselt juriidilistel alustel kolmeks: autoriõigus (käsitleb kirjandus-, kunsti- ja teadusteoseid), autoriõigusega kaasnevad või naaberõigused (nt esitaja ja andmebaasi tegija õigused) ning tööstusomand (kaubamärgid, patendid jms). Intellektuaalomandi sarnasust ja erinevust "traditsioonilise" omandiga näevad õigusfilosoofid üpris, üpris erinevalt.


  • Kui ma esimest korda oma elus kuulsin väljendit "intellektuaalne omand", tundus see mulle paljutõotava metafoorina. Tõepoolest, kui omandivormid kord juba on muutunud nii keerukaks ja mitmekihiliseks, miks ei võiks siis olemas olla ka üks kõige püüdmatum, kõige raskemini tabatav vorm, mis liidab omavahel inimesi, kes teatavaid asju mõistavad? Ja kelle jaoks see mõistetu paratamatult juba on mingil määral nende looming, teatav ühisvara, millest lähtudes võidaks teha veel midagi suuremat, mis enam ei pruugi olla lihtsalt "intellektuaalne"?
  • Tuli välja, et intellektuaalne omand võib ühtviisi hästi olla märkmikku kritseldatud luuletus, "Puhta mõistuse kriitika", hambapasta reklaam ja aluspüksid. Ja et selle väljendi eesmärk pole sugugi lähendada omavahel inimesi, kelle koondumine muidu ehk võtaks pisut rohkem aega, vaid vastupidi - neid inimesi üksteisest kaugendada. Luua muljet, nagu lähtuks iga tühisemgi mõttevälgatus ühest ja ainsast individuaalsest keskmest, mis kuulub ainult ühele isikule - ise-enda-isikule. See individuaalne hüperpersoon on kõikidest teistest täielikult isoleeritud, alates aegade algusest kuni universumi lõpuni. Tema fundamentaalne isesus on intellekt ja selle intellekti kaks valdavat funktsiooni on (a) produtseerida midagi täielikult uut, ainult iseenesest lähtuvat, ja (b) valvata, et mõni teine samasugune intellekt ei saaks seda produktsiooni tema tagant salaja ära hiivata ja sootuks enda omandiks kuulutada. Niisugune paranoiline kujutelm mõjub nagu liialdus, karikatuur. Aga see on täiesti reaalse seisukorra karikatuur.
  • Paraku on just niisugune "intellektuaalne omand" tänapäevase juriidilise mõiste täielik vastand. Andes edasi esivanemate pärimust, andsid vastava voliga isikud edasi midagi, mis kunagi polnud lähtunud nende individuaalsest isikust ja mis pidi jõudma aegadesse, kus seda individuaalset isikut enam ei olegi. Kui pärimus täienes, ei olnud täienduse väärtus mitte selles, et see oleks lähtunud ühe isiku meelekujutusest või kogemusest. Vastupidi, uus lugu muutus tõeliselt väärtuslikuks alles pärast mitmekordset ümberjutustamist, kollektiivset edasiandmist. Sellest sai tõepoolest "intellektuaalne omand", aga see oli just hõimu, rahva, traditsiooni, mitte müstifitseeritud "indiviidi" intellektuaalne omand.
  • See ala, see "intellektuaalne maa", millelt intellektuaalne tootmine võrsub, ei ole kunagi lähtunud ühestki üksikisikust ja ükski selle lõik või piirkond ei saa üksikisikule päriselt kuuluda. Traditsioon toimib vaid tänu sellele, et tema kandev osa antakse edasi anonüümsena. Kultuur on kollektiivse pärimuse kogum. Demokraatia põhiprintsiipidele vastaks hoopis paremini see, kui võimalikult suur osa intellektuaalset maad on kõigile ühtviisi kättesaadav, on nii-öelda avatud allikas, millest ammutamine pole kuritegu, vaid auasi. Pinnapealne efekt, nagu kaitseks paljundusõigus demokraatia tingimustes indiviidide huve ja edendaks nende isiklikku tungi oma "suletud allikast" midagi enneolematut produtseerida, on vaid tegeliku ummiku õhuke kattevari. Sama teed jätkates terendaksid meie ees vaid negatiivsed utoopiad, mille kõrval XX sajandi palju kirutud totalitarism võib viimaks hakata paistma kaotatud paradiisina. Intellektuaalne omand on intellektuaalse maa surm - ta on vaba loomingu, vaba mõttevahetuse, traditsiooni vaba edasiandmise surm.
  • Veel üks halva ainulisuse kehastusi on Krulli jaoks "intellektuaalne omand". Arusaam, nagu oleks kellegi intellekt üksainus võimas algläte, kust kõik tuleb, viib meid hirmsasse maailma, kus suletud allikate suhtlus on juriidiliselt reguleeritud ja politsei poolt valvatud. "Intellektuaalne maa", pärimused ja teadmiste võrgustikud, teised inimesed, kellelt me omandimaterjali saame, salatakse sealjuures maha. Sellest aspektist sobib Proudhoni kuulus lause "Eraomand on vargus" ka Krulli käsitlusega – kui "era-" asendada sõnaga "intellektuaalne”".
  • Olen intellektuaalse omandi mõistest üha rohkem hämmingus ja, mis veelgi olulisem, hämmingus selle võimest poliitikute ja kodanike kriitilist mõtlemist pärssida. Ajaloos pole kunagi varem olnud hetke, mil meie "kultuur" oleks olnud rohkem kellegi "omanduses" kui täna. Ja ometi ei ole ajaloos olnud kunagi varem hetke, mil võim kultuuri kasutusviiside üle oleks sedavõrd kõhklusteta omaks võetud. (lk 24)
  • Digitaalrevolutsiooni ilmselt üks kõige olulisem omadus on, et esimest korda pärast Aleksandria raamatukogu on võimalik kujutleda kogu avalikult loodud ning jagatud kultuuri terviklikku arhiivi. Tehnoloogia lubab meil kujutleda kõigi trükitud raamatute arhiivi ning üha paremini suudame ette kujutada ka kõigi liikuvate piltide ja helide arhiivi. /---/ Insenerid on seega sellise arhiivi loomise hinnaprobleemi kõrvaldanud. Kuid juriidilised kulud säilivad. Sest nii väga, kui me neid ka "arhiivideks" kutsuda ei soovi, nii südantsoojendav kui "raamatukogu" mõte meile ka ei tundu, on sellesse digitaalruumi talletatud "sisu" ühtlasi ka kellegi "omand". (lk 114-115)
  • Interneti tekitatud kaose keskel toimub enneolematu vallutuskäik. Seadust ja tehnoloogiat nihutatakse suunas, mis annab sisuvaldajatele kultuuri üle niisuguse võimu, nagu neil kunagi varem olnud pole. Sellesse äärmuslusse sumbuvad paljud võimalused uuendusteks ja uueks loominguks. (lk 174)
    • Lawrence Lessig, "Vaba kultuur ehk Loovuse loomus ja tulevik", tõlkinud Jaagup Irve, Raul Veede. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus ja MTÜ Wikimedia Eesti, 2017.
  • Viimane inimene, kes teadis, kuidas see töötab, oli ilmselt juba aastate eest surnuks piinatud. Või siis kohe, kui need seadmed siia paigaldati. Autori tapmine oli traditsiooniline autorikaitse meetod.
    • Terry Pratchett, "Väikesed jumalad". Tlk Allan Eichenbaum. Tallinn: Varrak, 2003. (lk 254)