Järgmisel päeval sarjab Popescu meie seltsielu. Tema kodumaal ei tuleks haritud inimeste hulgas niisugune mürgel kõne allagi. Kui Bukarestis inimesi külla kutsutakse, siis teatatakse neile lisaks saabumisajale ka täpne lahkumisaeg ja sellest peetakse kinni. Niisamuti teatatakse täpselt, kuhu külaline kutsutakse: õhtusöögile, kokteilile või bridžiõhtule. Meil küpsetati hirmsat lärmi lüües meeletu hulk pannkooke ja lakuti sinna juurde viina, aeti lolli juttu ja lõpuks vist isegi lauldi. (lk 128)
