Vanemad kohtlesid meid alati täiskasvanutena. Nad ei pidanud loenguid, kuid vastasid kõikidele meie küsimustele, ka lapsikutele. Nad ei kiirustanud meie diskussioone tagant. Mõnikord võtsid jutuajamised tunde, tavaliselt seetõttu, et nii Craig kui mina armastasime vanemaid küsitleda kõikidel teemadel, millest me veel aru ei saanud. Kui veel väike olin, siis küsisime "miks inimesed tualetis käivad?" või "miks peab tööl käima?" ja siis tulistasime järgmisi küsimusi. Ühe mu esimesi sokraatilisi võite tõi isiklikust uudishimust ajendatud küsimus: "Miks peab hommikusöögiks mune sööma?" See viis meid vestluseni proteiinivajadustest, mille peale uurisin, kas ka maapähklivõi ei võiks valguallikana kirja minna, mis lõpuks, peale pikka debatti, muutis mu ema meelt munade osas, mis mulle niikuinii ei maitsenud. Teades, et olin selle õiguse auga välja teeninud, tegin järgmisel üheksal aastal endale alati hommikusöögiks ilusa suure moosi-maapähklivõisaia, söömata mitte ühtegi muna.
