Kääbik

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

"Kääbik ehk Sinna ja tagasi" ("The Hobbit, or There and Back Again") on briti kirjaniku John Ronald Reuel Tolkieni fantaasiaromaan, mis ilmus 1937. aastal. 2012-2014 jõudis kinolinale selle alusel tehtud filmitriloogia režissöör Peter Jacksonilt. Eesti keeles ilmus "Kääbik" 1977. aastal Lia Rajandi tõlkes (värsid Lia Rajandi ja Harald Rajamets), Maret Kernumehe illustratsioonide ja toimetaja Linda Targo järelsõnaga, uustrükkides on tehtud "eestindavaid" muudatusi.

Kus pole teisi viiteid, pärinevad alljärgnevad tsitaadid esmatrükist.

1. ptk "Ootamatu võõruspidu"[muuda]

  • Maa all urus elas kääbik. Mitte mõnes ilges räpases niiskes urus, mis on täis ussipuru ja kõduhaisu, aga ka mitte paljas kuivas liivaurus, kus pole midagi istumise alla panna ega midagi süüa; ta elas kääbiku-urus, ja see tähendab kõiki mugavusi. (lk 5)
  • Ma arvan, et praegusel ajal on kääbikuid vaja lühidalt kirjeldada, sest nad on muutunud haruldaseks ja pelgavad Suurt Rahvast, nagu nad meid nimetavad. Nad on (või olid) väikesed olendid, väiksemad kui päkapikud (ja neil pole habet), kuid liliputtidest on nad kaugelt suuremad. Nõiakunsti tunnevad nad vähe või ei tunne üldse - peale harilike igapäevaste võtete, mis aitavad neil vaikselt ja kähku kaduda, kui meiesugused suured rumalad inimesed lähenevad hirmsa elevantliku trampimisega, mida nad juba miili kauguselt ära kuulevad. Nad kipuvad kõhtu kasvama, mad eelistavad erksavärvilisi rõivaid (põhiliselt rohelist ja kollast); kingi nad ei kanna, sest nende päkkadele kasvavad nende endi nahast paksud tallad ning jalapealseid katab tihe soe pruun karv nagu peadki (juuksed on neil muide hästi krussis); neil on pikad osavad sõrmed, heasüdamlikud näod ja nad naeravad sügava mahlaka häälega (eriti pärast lõunat, mida nad söövad, kui vähegi võimalik, kaks korda päevas). (lk 6-7)

18. ptk "Kodutee"[muuda]

  • [Thorin Tammiskilp pärast Viie Väe Lahingut surivoodil Bilbole:] "Jää hüvasti, tubli varas. Mina lähen nüüd oma esiisade juurde ja jään ootama, kuni maailm uueks luuakse. Kuna kõik kuld ja hõbe jääb minust maha ja ma lähen sinna, kus sellel vähe väärtust on, tahan sinust sõpruses lahkuda ja tagasi võtta sõnad, mis ma värava juures ütlesin, ning teod, mis ma seal tegin. [---] sa oled rohkem väärt, kui sa ise tead, sa lahke lääne poeg. Sinus on julgus ja tarkus parajas tasakaalus. Kui meie hulgas oleks rohkem selliseid, kes head kõhutäit, nalja ja laulu kullakoormast ülemaks peavad, oleks meie maailm praegusest rõõmsam paik. Aga olgu ta kurb või rõõmus, mina pean ta nüüd maha jätma. Hüvasti!" (lk 339)
  • "Ja kui te kunagi minu kanti satute," ütles Bilbo, "koputage kõhklemata. Teetund on kella nelja ajal, aga teie olete teretulnud ükskõik millal." (lk 344)
  • "Millega ma olen niisuguse kingituse ära teeninud, oh kääbik?" küsis kuningas.
"Noh, ee... see tähendab, ma mõtlesin..." jätkas Bilbo võrdlemisi häbelikult, "et sinu.... ee...külalislahkust tuleks...ee...väikese meeleheaga tasuda. Eks isegi murdvargal ole omad tundmused. Ma olen hea hulga sinu veini ära joonud ja rohkesti su leiba söönud."
"Ma võtan sinu kingituse vastu, oh Bilbo Võrratu, ütles kuningas tõsiselt. "Ja ma nimetan su õnnistatud haldjasõbraks. Ärgu sinu vari iialgi lühenegu (sest muidu muutub näppamine liiga hõlpsaks)!" (lk 345)
  • "Nii tuleb lumi pärast tuld, ja isegi lohed pole igavesed," ütles Bilbo [---] "Ma ei taha enam muud kui jälle kord omaenda tugitoolis istuda." (lk 346-347)

19. ptk "Viimane teelõik"[muuda]

  • "Kas teate, rõõmus rahvas," ütles Bilbo pead aknast välja pistes, "mis aega kuu praegu näitab? Teie hällilaul ajaks isegi purjus mäekolli üles. Siiski tänan teid."
"Ja sinu norskamine ärataks isegi kivistunud lohe," vastati talle naerdes. "Siiski täname sind." (lk 350)
  • "Lustlik on maikuu!" ütles Bilbo, kui vihm talle näkku peksis. "Aga nüüd on ju muinaslood seljataga ja me lähme koju. See on vist esimene kodutervitus."
"Meil on veel pikk tee minna," ütles Gandalf.
"Aga see on viimane tee," ütles Bilbo. (lk 351)
  • [Gandalf:] "Ega siis ettekuulutusi sellepärast valeks saa tunnistada, et sina nende täideminekule kaasa aitasid. Ega sa ometi arva, et kõiki sinu seiklusi ja pääsemisi juhtis paljalt õnn, millest sina ainsana kasu said? Sa oled suurepärane kääbik, isand Baggins, ja ma armastan sind väga, aga laias maailmas oled sa lõppude lõpuks siiski ainult väga väike tegelane." (lk 356-357)

Välislingid[muuda]