Mine sisu juurde

J. R. R. Tolkien

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt John Ronald Reuel Tolkien)
J .R .R. Tolkien

John Ronald Reuel Tolkien (3. jaanuar 1892, Bloemfontein, Lõuna-Aafrika – 2. september 1973, Bournemouth, Suurbritannia), oli inglise kirjanik ja õppejõud. Tema tuntuimad teosed on jutustus "Kääbik, ehk sinna ja tagasi", romaanitriloogia "Sõrmuste isand" ja legenditsükkel "Silmarillion". Suur osa ta teostest on tõlgitud ka eesti keelde: "Kääbik, ehk, Sinna ja tagasi" 1977 (tlk Lia Rajandi, värsid Harald Rajamets; uustrükke on "eestindatud"), "Talumees Giles Hamist", "Suur-Woottoni sepp" ja "Leht ja puu" 1993, "Sõrmuste isand. Esimene osa: Sõrmuse vennaskond" 1996 (tlk Vootele Viidemann, Ene Aru), "Sõrmuste isand. Teine osa: Kaks kantsi" 1997 (tlk Ene Aru) ja "Sõrmuste isand. Kolmas osa: Kuninga tagasitulek" 1998 (tlk Ene Aru), "Roverandom" 2003, "Lõpetamata lood" 2006 ning "Hurini lapsed" 2008.

"Leht ja puu"[muuda]

J. R. R. Tolkien, Leht ja puu [jutukogumik], Tallinn: Tiritamm, 1993

"Leht ja puu"[muuda]

Tõlkinud Krista Mits.

  • Nicker oli kunstnik. Eriti menukas ta ei olnud — osalt ehk seepärast, et pidi ka veel paljude muude asjadega tegelema. Enamikku neist pidas ta tüütuks, kuigi tuli nendega vajaduse korral päris hästi toime. Vajadus tekkis aga (tema arvates) liiga sageli. Seadused maal, kus ta elas, olid üsna valjud. Oli ka teist laadi segavaid asjaolusid. Esiteks, mõnikord ta lihtsalt laiskles ja ei teinud üldse midagi. Teiseks, ta oli omamoodi pehme südamega. Teate ju seesugust pehmet südant, mis rohkem kripeldab kui paneb tegutsema.
[---]
Tal oli korraga käsil mitu pilti, mis olid enamasti liiga suured ja käisid üle tema võimete. Ta oli selline kunstnik, kes oskas paremini lehti kui puid maalida. Tavaliselt viitis ta üheainsa lehe kallal kaua aega, püüdes tabada selle kuju ja läiget ning kastetilkade sädelust lehe servas. Ometi tahtis ta maalida tervet puud — puud kõigi tema ühetaoliste ja samal ajal nii erinevate lehtedega.
Üks pilt oli tal eriti südame peal. See oli alguse saanud tuules lendlevast lehest, mis oli aegamööda kujunenud puuks, ja see puu muudkui kasvas, sirutades välja loendamatuid oksi ning ajades õige fantastilisi juuri. Oksaraagudele laskusid kummalised linnud ja nõudsid endale tähelepanu. Siis hakkas Puu ümber ning taamal läbi okste ja lehtede paistma maastik, aimus üle lagendiku laiuv mets, aimusid lumiste tippudega mäed. (lk 7)
  • Nicker ärkas hiiglasuures hämaras raudteejaamas. Pakikandja käis hõikudes piki perrooni, kuid ta ei hõiganud mitte kohanime, vaid Nickeri nime!
Nicker kiirustas rongist välja ning avastas, et oli oma väikese koti maha unustanud! Ta pöördus tagasi, kuid rong oli lahkunud.
"Ahaa, seal te oletegi!" ütles pakikandja. "Tulge siia! Ah et pagasit ei olegi? Siis lähete vaestemajja."
Nickeril hakkas halb ja ta langes perroonil minestusse. Tuli kiirabiauto ja ta viidi vaestemaja haiglasse. (lk 12)
  • "Võtame nüüd Nickeri asja," ütles üks väga range hääl, veelgi rangem kui arstil.
"Mis tal viga oli?" küsis teine hääl, mida võinuks nimetada leebeks, kuigi see polnud mahe, vaid võimukas hääl, mis kõlas ühtaegu lootustandvalt ja nukralt. "Mis Nickeril viga oli? Ta süda oli ju õiges kohas."
"Jah, aga see ei funktsioneerinud õigesti," ütles Esimene Hääl. "Ja pea ei olnud tal kah õigesti otsas — vaevalt ta üldse eriti mõtles. Vaat kui palju aega ta raiskas, ilma et oleks õieti meeltki lahutanud! Teekonna vastu ei valmistunud ta sugugi. Ta oli üsna jõukal järjel, aga siia saabus peaaegu purupaljana ja tuli paigutada vaeste poolele. Kardan et see on üsna raske juhtum. Minu arvates tuleks tal veel mõneks ajaks siia jääda."
"Võib-olla ei teeks see talle paha," ütles Teine Hääl. "Aga eks ta ole muidugi ainult väike inimene. Temast ei pidanudki midagi erilist saama, ja eriti tugev pole ta kunagi olnud. Vaatame Toimikut. Jaa. Mõned punktid on siin ka tema kasuks."
"Võib-olla küll," ütles Esimene Hääl, "kuid väga vähesed kannatavad lähemat vaatlust."
"Näiteks järgmised asjad," jätkas Teine Hääl. "Oma loomult oli ta kunstnik. Mitte küll suur kunstnik, aga Nickeri "Leht" on omamoodi võluv. Ta nägi palju vaeva lehtede kallal, lihtsalt nende endi pärast. Ja ta ei pidanud end seejuures sugugi tähtsaks. Toimikusse ei ole märgitud, et ta oleks sellega kas või oma südameski õigustanud seaduses ettenähtud asjade hooletussejätmist."
"Siis ei oleks ta ka tohtinud nii palju asju hooletusse jätta," ütles Esimene Hääl.
"Kummatigi võttis ta kuulda paljusid abipalveid."
"Ainult mõningaid, peamiselt lihtsamaid, ja neidki nimetas ta segamisteks. Toimikus esineb seda sõna väga tihti, koos suure hulga nurisemiste ja rumalate vandesõnadega."
"Seda küll, ainult et eks need tundusid vaesele mehikesele muidugi segamistena. Ja pealegi: ta ei oodanud iial mingit vastutasu, nagu paljud temataolised seda nimetavad. Võtame näiteks Walla juhtumi, selle, kes hiljem sisse tuli. Ta oli Nickeri naaber, kes ei liigutanud tema heaks sõrmegi ja ilmutas harva mingisugustki tänumeelt. Kuid Toimikus ei ole märget, nagu oleks Nicker Wallalt tänu oodanud; ta ei mõelnudki sellele."
"Jah, see on küll punkt tema kasuks, kuigi võrdlemisi nõrguke," ütles Esimene Hääl. "Küllap te leiate, et Nicker tihti lihtsalt unustas. Kõik, mis ta Walla heaks pidi tegema, viskas ta kui tüütu peast välja, niipea kui see tehtud oli." (lk 13–14)

"Suur-Woottoni sepp"[muuda]

Tõlkinud Krista Kaer.

  • Väiksem Kuri hoidus tähest eemale ja Suurema Kurja eest oli Sepp kaitstud.
Ta oli selle eest tänulik, sest peagi sai ta targemaks ja mõistis, et Haldjamaa imedele lähenemine ei ole ohutu ning paljude kurjade jõudude vastu saab võidelda üksnes ülivägevate relvadega, mida ükski surelik ei suudakski käsitseda. (lk 29)
  • "Kas sa ei arva, Meistersepp," ütles Alf, "et sul oleks aeg tähest loobuda?"
"Mis on sinul sellest, Meisterkokk?" küsis Sepp. "Ja miks ma peaksin loobuma? Kas see pole siis minu oma? Juhus tõi selle minu kätte, ja kas inimene ei või siis vähemasti mälestuseks hoida asju, mis niiviisi tema juurde on tulnud?"
"Mõningaid asju võib. Neid, mis on heast südamest kingitud või mälestuseks antudki. Kuid on asju, mida niiviisi ei kingita. Need ei saa lõpmatult ühele inimesele kuuluda ning neid pole võimalik ka põlvest põlve pärandada. Need on antud ainult laenuks. Sa ei ole vist mõelnud, et seda tähte võib veel keegi vajada. Aga nii see on. Aeg sunnib tagant."
Nüüd oli Sepal piinlik, sest ta oli suuremeelne mees, ning ta meenutas tänutundega kõike, mida täht talle oli toonud. (lk 36)

"Talumees Giles Hamist"[muuda]

Tõlkinud Krista Kaer.

Ægidii Ahenobarbi Julii Agricole de Hammo Domini de Domito Aule Draconarie Comitis Regni Minimi Regis et Basilei m.ra facinora et mirabilis exortus ehk maakeeli Talumees Gilesi, Taltsutatu Isanda, Lohekoja krahvi ning Väikese Kuningriigi kuninga vägiteod ja imepärane tõus

  • Talumees Gilesil oli koer. Koera kutsuti Garmiks. Koertel tuli leppida lühikeste maakeelsete nimedega: raamatu-ladina keel oli määratud paremate tarbeks. Ladina keeles ei osanud Garm isegi mitte haukuda, aga maakeelt oli ta võimeline pruukima (nagu enamik temaaegseid koeri) kas hirmutamiseks, kelkimiseks või lipitsemiseks. Hirmutamist rakendas ta kerjuste ja kutsumata külaliste vastu, kelkimist teiste koerte seas ja lipitsemist peremehe ees. Peremees äratas Garmis ühtaegu uhkust ja kartust, sest ta oskas veel paremini hirmutada ja kelkida. (lk 49)
  • Noil päevil hakkasid lohed sel saarel juba haruldaseks muutuma. Paljude aastate kestel polnud Augustus Bonifaciuse valduste keskosas nähtud ühtki lohet. Muidugi olid läänes ja põhjas kahtlased piirialad ja asustamata mäed, aga need jäid kauge maa taha. Seal oli ennemuiste elanud hea hulk mitut sorti lohesid, kelle rüüsteretked ulatusid kõikjale. Kuid Keskmine Kuningriik oli tol ajal kuulus kuninga rüütlite kartmatuse poolest, ja nii paljud hulkuvad lohed olid tapetud või pöördunud tagasi ränkade vigastustega, et teised loobusid sinna kanti lendamast. (lk 55)
  • Lõpuks sai Giles muidugi kuningaks, Väikese Kuningriigi kuningaks. Ta krooniti Hamis Ægidius Draconariuse nime all, kuid rohkem tunti teda kui "vana Lohe-Gilesi". Sest tema õukonnas läks maakeel moodi ning ükski Gilesi kõne ei olnud raamatu-ladina keeles. Tema naisest sai igavene suur ning majesteetlik kuninganna, kes hoidis majapidamisohje kõvasti peos. Kuninganna Agathast juba niisama lihtsalt mööda ei pääsenud — vähemasti tuli paras ring teha. (lk 86)

Kirjad[muuda]

  • Ülemuste seas on härrasmehed haruldased ja õigupoolest on haruldased isegi inimolevused.
  • Gentlemen are rare among the superiors, and even human beings rare indeed.
    • Kirjas oma naisele Edithile sõjaväe treeninglaagrist 1915. aastal; cit. via: John Garth, "Tolkien and the Great War", Boston: Houghton Mifflin, 2003, lk 94.


  • Ükskõik millisele mehele kõige kohatum töö ... on teiste meeste kamandamine. Selleks ei sobi isegi üks miljonist ja kõige vähem need, kes seda otsivad.
  • The most improper job of any man ... is bossing other men. Not one in a million is fit for it, and least of all those who seek the opportunity.
    • Sõjaväekogemuse kohta; cit. via: John Garth, "Tolkien and the Great War", Boston: Houghton Mifflin, 2003, lk 149.


  • Tegelikult olen ma kääbik (kõiges peale mõõtmete). Mulle meeldivad aiad, puud ja mehhaniseerimata põllud; ma suitsetan piipu ja mulle meeldib hea lihtne toit (külmutamata), kuid ma jälestan prantsuse kööki; mulle meeldivad mustrilised vestid ja praegusel tuhmil ajal ma isegi julgen neid kanda. Mulle meeldivad seened (metsikud), mul on väga lihtsakoeline huumorimeel (mida isegi mu kõige hindavamad kriitikud peavad väsitavaks), ma lähen vara voodisse ja tõusen hilja (kui võimalik). Ma ei reisi kuigi palju.
    • Kirjas Deborah Websterile, 25. oktoober 1958


  • Ma ei kutsunud iial Edithit Luthieniks - kuid tema oli selle loo allikas, millest ajapikku sai "Silmarillioni" põhiosa. Selle mõte sündis esmakordselt pisikesel putki täis metsavälul Roosis Yorkshire'is (kus ma 1917. aastal natuke aega juhtisin Humberi garnisoni väliposti ning ta sai minuga veidike koos elada). Noil päevil olid ta juuksed ronkmustad, ta nahk hele, ta silmad säravamad kui neid eales näinud oled, ja ta oskas laulda - ja tantsida. Kuid lugu on kiskunud kiiva ja mina olen maha jäänud ja mina ei saa paluda karmi [surmajumala] Mandose ees.
    • Humphrey Carpenter, Christopher Tolkien, (toim). "The Letters of J. R. R. Tolkien". London: George Allen & Unwin, 1981, kiri nr 340.

Allikata[muuda]

  • Kardan, et oma eluajal kultusisikuks saada ei ole sugugi meeldiv. Kuid ma ei leia, et sellest võib ennast täis minna. Vähemasti minul on tunne, et olen väike ja vääritu. Kuid isegi väga tagasihoidliku ebajumala nina ei jää viiruki magusast lõhnast päriselt puutumata.
  • ... even the nose of a very modest idol ... cannot remain entirely untickled by the sweet smell of incense!
    • Kirjas lugejale


  • Mul oli tunne, et olen leidnud veinikeldri, mis on täis senitundmatute maitsetega suurepäraseid veine.

Tema kohta[muuda]

  • Ma olen rikkalikult täidetud karika põhjani joonud ja vaigistanud oma ammuse janu. Kui see ühtlaselt ülesmäge rühkiv hiilguse- ja hirmulugu kord hoo sisse saab, jõuab see kõrgustesse, mida mina narratiivses kunstis varem kohanud ei ole.
    • C. S. Lewis kirjas Tolkienile, kommentaariks talle saadetud "Sõrmuste isanda" käsikirjale


  • Issi kirjutas selle hästi ammu ja luges seda Johnile, Michaelile ja mulle talvel õhtuti pärast teejoomist ette, aga lõpp oli hästi kohmakalt kirjutatud ja polnud üldse trükitud. Ta lõpetas selle eelmine aasta ära.

Välislingid[muuda]

Commonsi pildid, videod, helifailid:
Vikipeedias leidub artikkel