Mine sisu juurde

Kaerahelbepuder

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • Unistused peavad olema reaalsusega kooskõlas, kordab preili Kuckuck oma lemmiklauset, ja ütleb, et tema igatahes tuleb küll meeleldi herkulot ostma sinna poodi, kus Johanna pärast gümnaasiumi lõpetamist müüma hakkab. Kui preili Kuckuck teaks, et Johanna et võta herkulot suu sissegi, et herkulopuder on ainus asi maailmas, mida Johanna silmaotsaski kannatada ei või, siis ta ehk niimoodi ei räägiks. Aga Johanna ainult naeratab häbelikult, ja preili Kuckuck võib järeldada, et vähemalt ühele noorele inimesele on tema õpetussõnadest kasu olnud. Preili Kuckuck loomulikult järeldabki, see on nii loogiline. Preili Kuckuckile meeldib loogika, mis talle muud üle jääb, ainult et reaalsus on paraku ebaloogiline.. (lk 25)
    • Astrid Reinla, "Johanna H. lugu", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987


  • "...ja siis ma ei saa sulle õhtul kaerapudru keeta ja..." paristas minia edasi, küsimata, kas Jakob üldse kaeraputru tahabki. Ausalt öelda ei maitsnud kaerapuder Jakobile üldse, aga ta oli elus nii palju tühja kõhtu pidanud kannatama, et ei kritiseerinud põhimõtteliselt ühtegi toitu. Egas toit lõbuasi olnud, toit oli üks osa looduse igavesest ringkäigust, kaer kasvas põllul, et omakorda Jakobi soontele jõudu anda, ja Jakob kasvas, et sigitada poegi ja tütreid, et need omalt poolt edasi kasvaksid. Nüüd oli Jakobi naine surnud, Jakob ei pruukinud enam kasvada, vaid võis rahulikult kahaneda, aga süüa tahtis ta ometi. Kui ta söömise ära unustas, tuletas minia seda ometi otsemaid meelde. (lk 37)
    • Astrid Reinla, "Johanna H. lugu", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987


  • [Sirkka:] Mulle ei meeldi tõsielusaated. Tõelisus on nagu külmaks läinud kaerapuder, see läheb vale suurusega tükkideks ning tundub keelele ebameeldiv. (lk 167)


  • Tegin hommikusöögiks oma lemmikrooga: kaerahelbeputru, millesse segasin tooreid mune, kuni taipasin, et see oli samasugune veider mögin, mida Smythe oleks võinud mulle pakkuda. Tundsin kabuhirmu, et võin temasuguseks muutuda, kuigi suutsin alles mõned aastad hiljem - tegelikult juhtus see umbes samal ajal, kui avastasin, mismoodi peaks hurmaa päriselt maitsema - mõista, miks see nii oli: tema viletsast teadustööst ja nigelast stipendiumist oli veelgi haletsusväärsem tema väike mõistetamatu elu, mida ta elas üksinda selles kummalises majas, kus ei olnud läheduses mitte kedagi, kes oleks ta tähelepanu oma kehvalt olemasolult kõrvale juhtinud. Kui ma seda enda kohta taipasin, siis ehmusin, et mul olid niivõrd väiklased ja õnnetud hirmud, et olin hakanud mõtlema sedavõrd labasel ja nõrgal viisil. (lk 91)
    • Hanya Yanagihara, "Inimesed puude võras", tlk Krista Eek, Tallinn: Tänapäev, 2016