Tomatisupp

Proosa

• [Itaalia tomati-pastasupp:] Minu arvates on see Heinzi tomatisupi taevalik itaaliapärane versioon, mille eesmärgiks on toita, kosutada, rõõmustada ja kinnitada sööjale, et kõikvõimalikud asjad lähevad hästi. Ja pühapäeva õhtul, kui möödunud nädala läbikukkumised ja eelseisva nädala kohustused kirvena õhus ripuvad, on meil kõigil vaja seda tunda - kas õigusega või siis, paraku, mitte. Tegelikult lähen ma veel kaugemale ja väidan, et kui poed pühapäeva õhtul voodisse, kõht seda kraami täis, on esmaspäeva hommikuga natuke lihtsam toime tulla.

Sa võid supi sisse pastat lisada või mitte, püreestada seda või mitte, kuid minu lemmikuks on variant number kaks allpool: lasta sibulad ja tomat koos nende maitsva vedelikuga blenderist läbi ja keeta pasta selle sees. Ja kõige armsam asi selle supi juures, ükskõik mis moel sa seda siis sööd, on see, et see tundub nagu miski, mida keegi, kes sind armastab, võiks sulle kandikul tuua, kui sa tunned end halvasti: just sedasorti lohutav, pretensioonitu toit, mis leevendab kõiki su vaevu alates nädalavahetusel liiale läinud pummelungist ja lõpetades hüsteeriaga tegemata koduste tööde pärast. (lk 470)

• Nigella Lawson, "Köök", tlk Sash Uusjärv, 2011

• Õhtusöök, kui see lõpuks serveeriti, oli sama halvasti korraldatud ja juhuslikult kokku klopsitud nagu majagi, olles justkui valmistatud kõigist neist toiduainetest, mille keegi oli kümme minutit varem külmkapist leidnud. Laual oli tomatisupp, mis oli paks nagu kaste ja maitses tugevalt ketšupi järele; korniši kanad, mis olid ikka veel nii toored, et võisin näha, kuidas punased arterid marmorjalt läbi liha paistsid; porgandid ja sibulad, mis olid nii üleküpsenud, et purskusid kahvli harude vahelt välja isegi kõige õrnema puudutuse peale; veel üks supp, mis näis koosnevat ainult keedetud sibulast ja porrulaugust ning oli kaunistatud pehme sugestiivse sinepikeeruga; ja magustoiduks, nagu Smythe mulle uhkusega teatas, olid hurmaad, mis istusid korrektselt ja idamaiselt sinivalgetel hiina portselanist taldrikutel, kuid olid sama kõvad nagu rohelised ploomid - kui olin lõpuks suutnud sellest ühe tüki välja viilida, maitses see nagu hapu rohi ja mul kulus mitu aastat, enne kui suutsin seda esmamuljet parandada. (lk 87)
  • Hanya Yanagihara, "Inimesed puude võras", tlk Krista Eek, Tallinn: Tänapäev, 2016