Klimp

Proosa

• [Isabella:] Seda hädaldamist ei pannud ma tähele; hakkasin reipalt tööle ning ohkasin, tuletades meelde aegu, mil pudrukeetmine oleks olnud lõbus meelelahutus. Aga ma püüdsin rutem kui muidu mälestused eemale peletada. Möödunud õnne meenutamine piinas mind ning mida suurem oli oht selle silme ette kerkimiseks, seda kiiremini käis pööris ringi ning seda nobedamini langesid jahupeotäied vette. Joseph vaatas mu kokakunsti kasvava põlgusega.

"Näe nüüd!" hüüdis ta. "Hareton, sina küll täna õhtul putru ei söö, sääl põle muud kui klimbid, niisama suured nigu minu rusikad. Näe, jälle! Kui ma teie asemel oleks, viskaksin selle kausi kus seda ja teist! Noh, segage veel kord läbi, siis on valmis. Kolks ja kolks! Jumalale tänu, et põhi veel alt ära põle!"

Tunnistan, et pudrul olid tõesti tükid sees, kui ma selle kaussidesse välja kallasin.

• Emily Brontë, "Vihurimäe", tlk Ester Jaigma, 1974, lk 142

• Nad möödusid rühmast, kus punapäine ingel-kapral parajasti ühte kohmakat paraadmundris ingel-sõdurit trillis, talle rusikaga kõhtu lõi ja ta peale karjus: "Tee oma lõuad laiemalt lahti, sa betlema siga! Kas siis nii hüütakse "Halleluujat"? Sul on nagu klimp suus. Ma tahaksin teada, kes see härg oli, kes sind, tõbrast, paradiisi laskis! Hüüa veel kord … Mis hlahlehluhja? Või sina, siga, hakkad meil paradiisis inisema! … Proovi veel kord, sa liibanoni seedripuu!"
  • Jaroslav Hašek, "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil", tlk Lembit Remmelgas, 1975, lk 518

• Ma mäletan, kui omal ajal Uno Naissoo ütles samuti: "Oi, ma sain nüüd ühe hiiglama hea klimbi, panen sisse." Ma ei tea, kust ta selle klimbi leidis. Aga muidugi peab helilooja elama, kõrvad lahti, igalt poolt koguma.
  • Ester Mägi, rmt: Evi Arujärv, "Ester Mägi. Elu ja helid". Eesti Muusika Infokeskus, 2008, lk 126